omamoodi väljakutse on kolida kellegi teise koju kus tema ja ta lapsed (osaajaliselt) on juba paar aastat elanud. eriti pärast seda kui oled oma väikse ühetoalise korteri üsna oma meelejärgi sisustanud ja siis suure osa oma maisest varast laiali jaganud ja oma paari koti ja kastiga üle ookeani kolinud, kellegi teise koju. ilus on mõelda, et kohe kui üle läve astud, muutub see teie ühiseks koduks, aga reaalsuses on esimestel päevadel isegi su vähesed riidehilbud ikka veel kohvris. umbes nädala möödudes sain omale parema poole meie magamistoa väiksest garderoobist, mu mehe lahkel pakkumisel, ja tasapisi said asjad kohvrist välja. raamatud ootasid kastis natukene kauem. umbes kuu möödudes ehitas mees mulle oma laua, et oleks kuhu oma kohvris kaasatoodud tööarvuti panna.
ämm tõi mulle saabumiskingiks roosa plekist pangetäie kingitusi
kuigi oma senisest maisest varast lahtiütlemine polnud eriti raske, siis tekitas suurt tänutunnet ämma žest. mul oli jälle midagi oma. oma pastakad, tintekad, markerid, voltimispaberid, värviraamat, teip, tühi märkmik jne, olgugi, et polnud veel oma kohta kuhu need panna. see on märksa olulisem kui oskasin arvata. olin ju kesk teiste inimeste kodu, nende asju, nende sisustust. oleksin pidanud tegema pilte nagu mu uus kodu oli siis, kui ma siia tulin, aga ei teinud. mulle meeldib osadel asjadel lihtsalt lasta minna. kaua sa ikka jõuad koguda ja hoida, tarbetut. laste joonistused ja värviraamatust väljarebitud lehed elutoa ja köögi seintel laia tumesinise teibiga plärtsti seina pandud. mulle meeldib mu abikaasa maitse, aga mingil seletamatul põhjusel olid enamus seinad täidetud nii tihedalt asjadega kui vähegi pinda jagus, väikse, aga ainult väikse liiadusega. mulle aga meeldib sisustuses paras ports minimalismi. valged/tühjad seinad või sein ühe maaliga on päris hea. kuigi mees oli öelnud, et võime teha muutusi ja võtta maha laste joonistusi jne, siis tegelikkuses oli see ikka tundlik teema. suuri tülisid meil sellel teemal pole tekkinud, aga mõni pisut emotsionaalsem diskussioon küll. vaikselt said enamus eelkooliealiste laste joonistusi elutoast ja köögist maha võetud, sest fakt on see, et kuigi tore on, et mõlemad lapsed meelsasti joonistavad ja värvivad, siis enamus ajast elavad siin ikkagi täiskasvanud inimesed kes selles elutoas ja köögis toimetavad. laste oma tuba olgu kirju kui tahes. aga et siis jah, lisaks sellele, et siin majas on elutuba, köök, meie magamistuba, suur kelder (varjend, panipaik, pesupesemiskoht), koera tuba, vannituba, on siinne suurim magamistuba lastele kes siin osaajaliselt käivad. muul ajal on selle toa uks suletud ja muuks otstarbeks me seda ei kasuta. olen püüdnud olla üsna ükskõikne kuidas nende tuba välja näeb, aga tasapisi muutus see väsitavaks, et pea iga kord kui tuleb aeg neile minna unekalli tegema, siis tuleb jalaga asjade virrvarris teed teha. nad ikka aegajalt koristavad, eelkõige suurem tüdruk kes tänaseks on 9 aastane, aga tema koristamine tähendab seda, et põrandalt saavad suuremad mänguasjad kokku korjatud ja kuhugi mujale kuhjatud, minul on ikka tunne, et tuba on jube sassis. siin paar pilti tavakorrast nende toas, saatsin need sõbrannale, kui lapsed kurtsid, et neil on liiga vähe mänguasju meie juures. pildilt on puudu garderoobi osa. palju mänguasju on lisaks ka keldris ja allkorrusel.
möödunud nädalavahetusel pärast seda kui lapsed teatasid, et koristasid, aga mina pidin ikka jalaga voodini teed tegema, mõtlesin, et proovin aidata luua süsteemi, lähen ostan mõned karbid kuhu asju paigutada ja nopin üles kõik pliiatsid, markerid, lugematud mänguasjad, raamatud, lego- ja paberitükid, puust helmed, marmorkuulid jne jne ja vaatame kas sellest on abi.
pärast seda kui olin paar h üksi algust teinud, tuli suurem tüdruk appi, sest mina ju ei tea mis on kelle oma ja mida võtta, mida jätta. kui me enamus asju olime ära pannud, ütles ta, et see tuba pole kunagi nii korras olnud :) kuigi minu meelest oleks saanud veel nõks rohkem asju silma alt ära panna, siis tegi see tähelepanek ikka mu meele rõõmsaks. tasus 4h vaeva korrakski seda tuba korras näha.
need pildid on tehtud pärast koristamismaratoni
kui enne oli kuhja alt laud vaevalt nähtav, siis nüüd juba saab seal jälle toimetada
valge kapp sai 2 suuremat riidest karpi (need heleroosa ja hall) ja garderoobist paistavad 7 papist karpi, millest mõlemile valisin 2 nende lemmikvärvides kuhu nad oma asjad saavad panna ja 3 neutraalsemat kuhu jagatavad asjad läksid. lisaks said 2 aukliku põhjaga legokasti ühe suurema mille teadlikult alt ja küljelt ära teipisin, et ma lähiajal rohkem neid legotulesid, -lillekesi ja -raha ei peaks käpukil taga ajama. püüdsin neile korduvalt seletada, et on okei, et te mängite ja tuba sassi ajate, aga tähtis on õppida pärast asjad oma kohale jälle tagasi panna. näis, kuidas läheb sellega. kui tuba sai laupäeva õhtupoolikul korda, siis u 24h hiljem kui nad ära läksid, oli tuba peaaegu samas seisukorras. püüan ikka tasapisi avastada neid asju mida lastele õpetada saaksin ja milles eeskujuks olla.
hiljuti võtsin ka meie magamistoa käsile ja vabastasin osa ühest seinast enamusest tavaarist. seis on aga selline, et ikka on igas seinas veel üks kuni mitu asja. põrandatelt vähendasin tolmukogujaid karpe/kaste. mehe taskurätid, -noad jms said laua asemel sahtlisse ja kogu paremal pool olev riiul oli enne täis nipsasjakesi millega mitte kunagi mitte midagi minu nähes pole tehtud, seega küsisin luba need puidust karpi ära panna ja oma raamatud asemele tuua. mees on mul igati valmis aegajalt tolmuimejaga toimetama, aga ta ei pühi tolmu, mitte kuskilt. tegelikult ma ei heida talle seda üldse ette, vaid pigem rõõmustan, et ta aitab koristamises niigi palju, aga kuna mulle on oluline teadmine, et ma vähemalt aegajalt nihutan diivaneid, tugitoole ja seekord ka mehe ehitatud euroalustest kaheinimesevoodit, et ma vähemalt nädal-paar teaksin enamvähem mitu tolmurulli, ämblikku ja hiirelaipa mu lähiümbruses on ja et oleks kergem hingata :) ka näen vajadust aegajalt laeventilaatorid, aknalauad, riiulid, lauad, põrandaliistud jne tolmulapiga üle käia. siin majas on palju tolmukogujaid, ning suure koera, kahe täiskasvanu ja kahe lapsega pole neid tolmutekitajaid ka mitte vähe. minu ideaalis läigiks kõik puhtusest iga päev, aga õnneks olen ma piisavalt flegma ja pean ka oma laisklemise ja muu elu aega piisavalt tähtsaks, et mitte korra üle liigselt stressata. seda enam, et ma tean, et üldjoontes oleme me korra osas mehega ühel nõul ja me mõlemad võtame aegajalt vaevaks koristada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar