enne oma esimest reisi Ameerikasse oli mul eelarvamus, et inimesed siin on oma suhtluses väga pinnapealsed ja peamiselt kulgevad vestlused "tere, kuidas läheb" stiilis, ka tuttavatega. kui ma aga juba siin olin, siis tekkis olukord, et mulle võõras, aga ämmale tuttav poemüüja rääkis mulle meie esmakohtumisel väga isiklikke asju sel ajal kui ta mu oste kassast läbi lõi. m.h. rääkis sellest, kuidas mees ta noorema naise pärast maha jättis ja lapsi ta ei jõudnudki saada, see ei kõlanud kibedusena, vaid lihtsalt faktina. ämm on mul väga avatud ja on rääkinud enda kohta mõnda asja vast rohkemgi kui ma teada tahaks :) ka muud inimesed keda ma siin kohanud olen on väga avatud. arvatavasti on see tingitud ka paljuski mu asukohast Kesk-Ameerikas, pole kindel, et rannikuinimesed sama avatud ja sõbralikud on. kui Eestis õpetatakse, et võõrastega ei tohi rääkida, siis siin on võõraste eiramine pigem ebaviisakas. mul on korduvalt nt poes keegi kommenteerinud midagi kõva häälega nii, et just mina kuuleksin, või kui vaatan midagi konkreetset, siis minu kõrval peatub inimene ja soovitab seda toodet, et tema on ostnud ja talle väga meeldib. tänaval aegajalt tervitatakse võõraid inimesi, nagu väikses maakohas, kuigi siin on tegu Eesti mõistes suurlinnaga ja me näeme neid inimesi esmakordselt. ei ole sugulane, tuttav ega isegi mitte tuttava tuttav. raamatukogukoridoris möödub minust mees ja küsib kuidas läheb. kohvikus kui mu abikaasa pahas tujus enne mind välja ruttab küsib kõrvalt lauast murelik mees, et kas mul on kõik ikka hästi, et tema meelest käitus mu mees väga lugupidamatult ja nii läheb jutt lühikese viivu jooksul üle sellele kust ma pärit olen ja muuhulgas jõuan ka oma mehe diagnoosi mainida. tõele au andes, meie esimest 10t kuud hinnates, pole kindel, kellele neutraalne kõrvaltvaataja selle (või mõne teise) diagnoosi omistaks, kas mulle või talle :)
nagu olen vist eelnevalt maininud, siis mu kodu läheduses tänavatel üldiselt jalakäijaid praktselt pole, ja need kes on, on kas kodutud või (andke mulle andeks) imelikud, mina nende seas. imelike protsenti siinkandis tõstavad kõik need mentaalse tervise asutused. kord oli bussipeatuses vanem mees, peas suur paberist isetehtud kroon, kriitidega triibuliseks värvitud. täna poest tulles sattusin foori taha koos keskealise pruunlasega kes mokk töllakil ja suits hambus küsis kuidas mul läheb, kas tulen koolist. olin seljakotiga, eks ole. isegi mu väljakasvanud hallitriibulised juuksed ei reetnud mu vanust ja kõrgkoolis käidud aastate hulka. kuna teekond kulges meil veel jupike samas suunas, siis jõudsime veel rääkida minu vanusest, sellest, et elan koos abikaasaga, abiellusin eelmisel suvel, lapsi mul pole, mehel on 2, lähen koju ja kuigi ma vähemalt poolest tema jutust aru ei saanud (diktsiooni pärast), siis mulle tundus, et ta rääkis sellest, et on siit pärit, lapsi tal pole, ta abikaasa või ex teenis lennuväes, tema vist ka ja seal nad kohtusid, midagi rääkis lahutuspaberitest ja abielus oli või on olnud 7 või 17 aastat. mõtlesin, et ega suurt vahet pole, kas ma vastan talle ausalt või mitte ja aus olen ma juba põhimõtteliselt. kui ta mind kurjasti tahab kasutada, siis ega midagi ei muuda kas ta teab mu reaalset vanust ja seda, et ei, ma ei tulnud praegu koolist. ja nii ta pärast meie koos astutud samme ja lühivestlust minust bussipeatusesse koos teiste talle tuttavate kodutute ja imelikega maha jäi.
mulle pakuvad inimesed huvi ja kuigi ma pole ise üldjuhul ligi astuja ja võõrastega suhtluse algataja, siis on mul põnev, kui keegi teine minuga rääkima tuleb. siin on neid võimalusi palju rohkem kui Eestis, kuigi viimaste aastate jooksul seal märkasin, et see on muutumises ja nt lühilauseid, s.h. komplimente (kõrvarõngaste ja vihmavarjude kohta), sai seal üha enam ka võõrastelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar