miks ma abiellusin välismaalasega

ma tean, et on inimesi kes ei kujuta ette, et nemad abielluks välismaalasega, või veel hullem, koliks ära oma kodust või kodumaalt. kui ma aastate jooksul olin mõelnud milline võiks olla mu tulevane mees, siis mitte kordagi polnud tingimuseks rahvus. mitte kordagi ei otsustanud ma, et pean abielluma eestlase või välismaalasega, ma lihtsalt tahtsin väga head meest, sellist, kes sobiks just mulle. ma olin oma mehe osas väga valiv, suisa nii, et sõber tituleeris mind pipraks ja ema soovitas mul korduvalt vähem valiv olla, et muidu jäängi üksi. üksi olemine pole üldjuhul minu jaoks traagika – ma olen introvert ja mul on tihti ka üksi väga hea olla, palju parem kui nii mõneski seltskonnas. üksi jäämisest palju enam kartsin ma siduda end kellegagi kes ei pane mind tundma end armastatuna, kellega koos olles tunneksin palju suuremat üksindustunnet kui füüsiliselt üksi ja vallalisena. tõsi on, et mul oli palju nõudmisi, eelkõige just iseloomu osas. oma perekonda ei saa me valida, ja isegi kui saaks, siis tihti valiks just selle sama, aga oma abikaasat saame valida, vähemalt tänapäeva Eestis, miks siis mitte valida hästi?

kaks suve tagasi istusin nelja oma endise klassiõega aias ja suhted tulid teemaks. pooled neist abielus, üks vabaabielus ja üks avatud suhtes, mina olin ainus vallaline, olgugi, et süda oli oma valiku juba teinud. vestluse käigus selgus kui kompromissitu ma teatud valikute suhtes võin olla ja ma teadsin, et see on osaliselt põhjus miks ma olin üle kolmekümne ja ikka veel vallaline. ma ei olnud valmis siduma end mehega kes täna on minuga, aga eile oli, ja homme on, kellegi teisega, isegi kui ütleb, et armastab vaid mind. keda ma petan või keda tema petab? sellisel juhul armastusest ei piisa. ma otsustasin mitte enam olla see tüdruksõber kes teeb oma kodus üksi remonti kui poisssõber meelelahutab oma teisi silmarõõme, tunnetest sõltumata. mõni suhe on juba algusest mäda, mõni iseloomunõrkus paistab juba enne abiellumist silma. ma ei väida, et iga mees on juba algusest liiderlik, või et minul, või mu mehel poleks iseloomunõrkusi, aga ma otsustasin valida nii palju kui valida andis. kompromisse tuleb meil igaühel teha, sellest pole kellelgi pääsu.

valusatest kogemustest õppisin, et tahan meest kes on valmis lahendama konflikte. kes on valmis kuulama ja vähemalt püüdma mõista isegi siis, kui ta alati ei mõista. igas suhtes tuleb ette eriarvamusi või tulisemaid vaidlusi, aga elu näitas, et kui need andestamatuses “pühitakse vaiba alla” ja tehakse nägu, et midagi pole olnud, siis minu sees kõik ainult kogunes ja kasvas ning ühel hetkel lihtsalt tuli piir ette ja mulle aitas - karikas sai pilgeni täis. lihtsam oli minna kui jääda. mulle ja mu mehele on oluline osata paluda andeks, tunnistada oma vigu ja astuda samm teise poole vahest ka siis, kui tunneme, et meile tehti liiga, ka siis, kui alati ei suuda ühisele arvamusele jõuda. uskumatult palju olen kuulnud ja näinud suhteid kus vabandust paluma õpetatakse ainult lapsi, aga vanemate jaoks on see unustatud kunst.

ma olin korra varem juba kihlatud olnud, välismaalasega, päevapealt viis aastat varem. ju siis kuupäev oli õige, aga mees oli vale, selgus just kihlaajal. tema põhjuseta usaldamatus viis mind oma viienda korruse rõdul enesetapumõtteni. minu, kellest sedasorti mõtted on alati suure kaarega mööda läinud. olgugi, et see tuli ainult pisihetkeks, piisas sellest, et mind teha ettevaatlikuks ja otsusekindlaks. põhimõtteliselt tuli mul talle rääkida igast oma liigutusest, tõlkida ära kõik e-mailid ja postkaardid, laduda ette kõik juhuslikud kohtumised tuttavatega tänaval ja sealhulgas muidugi ka oma minevik. tema puhul ma isegi ei teadnud kui palju tal varem suhteid on olnud. mul ei olnud midagi varjata, seega mul polnud kahju talle kõigest rääkida. kuidas aga elada mehega kes oma peas kirjutab ringi sulle saadetud kirju või minevikku? nt ei suutnud ta uskuda, et veetsin keskkooliajal netisõbra ja tema sõpradega ühe toreda aastavahetuse tema kodulinna lumises metsas piknikku pidades ja hiljem keskväljakul ilutulestikku vaadates ning et koos nendega samasse korterisse kuid erinevatesse tubadesse ööbima jäädes minu ja tuttava vahel midagi romantilist ei juhtunudki. võibolla räägib see rohkem tema enda kui minu kohta? tema usaldamatusest rääkides hoiatas ema mind, et kui keegi kahtlustab sind alusetult pidevalt petmises siis on tal ehk endal midagi varjata, mine tea.. lahku läksime tema sajatuste saatel. selleks hetkeks elus polnud keegi mulle nii palju ilusaid ja nii palju uskumatult halbu asju öelnud kui tema, selle vähem kui aasta jooksul. vist ainus tema lause, mis mul tänaseni meeles on, mida ta mulle nii mõnigi kord ähvardavalt ütles, et saan seda mida väärin (you get what you deserve), mina olen selles väites alati kahtleval seisukohal olnud. talle soovisin siis, ja soovin ka nüüd, ainult kõike kõige paremat. kindlasti on talle keegi iseloomult sobivam ja väärilisem olemas.

see, et ma olen kihlunud olnud ainult välismaalastega on mingis mõttes puhas juhus ja kokkusattumus. samahästi oleks see võinud olla eestlane. võibolla mõtlete, et kust ma need välismaalased leidsin. nagu ütlesin, siis olen introvert. mul on lihtsam leida uusi tuttavaid internetis kui tänaval või kohvikus. ma käin harva kohtades kus oleks kerge tutvuda uute inimestega ja oma tagasihoidliku loomuse tõttu on mul raske astuda esimest sammu. tegelikult on mul olnud oluliselt rohkem eestlastest (interneti)tuttavaid, nii neid, kellega üle sõpruse pole kunagi midagi tekkinud, kui ka neid, kellega on olnud sümpaatiat enamaks. minu senise elu kõige pikem suhe oli eestlasega ja kestis kokku neli kuni viis aastat. isegi sõrmuse sain temalt, aga ilma küsimuseta. õige ajastuse ja käepalumise korral oleks me võinud olla vabalt juba 10 aastat abielus ja kahe lapsega. põhjus, miks see suhe lõppes, rohkem kui korra, oli paigalseis. olin korduvalt valmis liikuma koos edasi, aga tema mitte. oli ebakindel nii endas kui meis. kartis, et ei suuda mind teha õnnelikuks. seda suhet eristas mu praegusest abikaasast muuhulgas see, et igast hirmust sõltumata otsustas mu mees astuda sammu edasi koos minuga. Jumal teab, et põhjust karta oli, ta oli juba korra olnud abielus, pulmad olid joogise peaga eksprompt Las Vegases, nagu filmis. abielu kestis imeväel kokku ligi kümme aastat kuniks naisel küll sai. kaks täiesti erinevat inimest. kass-naine ja koer-mees, matemaatika õpetaja ja kunstnik. imesid võib juhtuda, aga nende puhul ei juhtunud. nii et jah, põhjust karta oli, aga hirmust sõltumata otsusime abielluda, sest tema elu oli vahepeal läbinud suure muutuse ja ta oli tulnud tagasi oma lapsepõlve Jumala juurde lähemale kui kunagi varem. paljud asjad saavad meile elus osaks just tänu sellele kui palju me julgeme riskida. on riske, mida tasub võtta, ja neid, mida mitte, aga ega alati pole neil kahel kerge vahet teha.

kui mina poleks oma hirmudele vastu astunud, siis ma oleks elanud väga teistsugust elu. ma poleks läinud Tallinnast Tartusse kümnendasse klassi ja aastapärast tagasi. poleks ilmselt mingist hetkest alates sisenenud ühtegi uude kohta üksi, poleks tutvunud ühegi uue inimesega. poleks läinud tööle, sest seal ootasid uued hirmutavad olukorrad. poleks kunagi avalikult kõnelenud, poleks hakanud Eesti suurima K-arvutisalongi Kristiine poe juhatajaks olles vaevu üle kahekümnene, poleks koolitanud Helsingis uusi töötajaid, poleks hakanud joonestajaks. poleks käinud ülikoolis Tartus ega õppinud kujunduskunstnikuks ning veebidisaineriks EKAs. ma poleks läinud kuuks ajaks Jaapanisse inimesega kellega varem polnud silmast-silma kohtunud rohkem kui mõned korrad skype’is, poleks tulnud ära palgatöölt, et ilma reaalse kliendipagasita oma firma asutada. poleks teinud juhilube, poleks istunud oma mehega koos tema motika selga. ma poleks teinud peaaegu mitte midagi. Ilmselt oleksin ikka veel töötuna vanematekodus. ma olen, või õigemini olin üks arglikumaid inimesi keda ma iial kohanud olen, aga ma otsustasin riskida, samm haaval, ning iga korraga on läinud pisut kergemaks. ma mõistsin, et kui elus oma hirme ei ületa, siis jään paljust ilma, olgugi, et püüan siiski üsna targalt valida millega riskida ja millega mitte.

see ongi põhjus miks ma abiellusin välismaalasega, sest temas leidsin ma väga hea mehe, kes sobib just mulle nii oma iseloomu kui julgusega astuda minuga see põnev ja ühtlasi hirmutav samm abiellu. mees kes paneb mind end tundma armastatuna, igapäevaselt. ega üle ühe mehe polnudki ju vaja ja mulle lihtsalt sattus välismaalane.