on emadepäevaõhtu, olen oma emast eemal ja ise mitte päris ema. mul on ainult kasulapsed ja kuigi see on emotsionaalselt üks elu kõige raskemaid asju minu jaoks üldse, olla kasuema ja mitte päriselt ema, siis meil emadepäeval siin majas lapsi polegi, nad on oma emaga ja nii igal aastal. sestap olen pisut nigelas olukorras - mul on oma ema, kelle olemasolu tähistada, aga emadepäeval pole me koos, ka on me majas üsna tihti lapsed kelle siinolles tuleb mul ema rolli täita, aga kelle emadepäevad pole minu päevad. õnneks on mul siin läheduses siiski ämm keda saime täna kallistada, olgugi, et päeva põhirõhk oli täna tema kasupoja lõpetamisel.
hommikul laulsin kooriga kirikus kahel teenistusel, emadepäevad on mul juba aastaid rasked olnud, täna olen seni pisarateta pääsenud, kuigi nutumaik on paaril korral olnud ligi. meie pastoril on kombeks emadepäeval jätkata oma kirjakohtade ja teemadega samas rütmis nagu muul ajal aastas, eelmine aasta selgitas ka, et inimestel on nii palju erinevaid lugusid ja paljude jaoks pole see rõõmupäev - kes on oma ema kaotanud, kellel pole kunagi ema olnudki, kellel pole õnnestunud emaks saada jne. ma mõistan nende naiste kurbust, olgugi, et mul on veel oma ema, ämm ja osaajaga kasulapsed, aga ka neist emadepäeval eemalolek on parasjagu kurb. täna, kui esimese teenistuse ajal laval olime, nägin, et üks keskealine proua kes seal oma abikaasaga oli, nuttis, ilmselt oli neid seal saalis veel, ehk teiselgi teenistusel. mäletan, et minu Eesti kodukoguduses oli kombeks tuua emadele emadepäevaks lilli, koguduse poolt. mitmel aastal anti lilli vaid emadele, aegajalt isegi küsiti otse, et kui oled ema, siis tõuse püsti. meil oli pisike kogudus, aga ikkagi palju erinevaid lugusi. mitmel hilisemal aastal anti lilli kõigile naisterahvastele. paljudes meis on seesmiselt emalikkust küllaga ja nii mõnedki meist täidavad sarnaseid rolle mujal ja kellegi teise elus. kõigile pole päris oma lapsi antud, sõltumata sellest millised on me igatsused. tundub, et ka minu siinsel kirikul on kombeks emadepäeval teha kingitusi naistele, eelmisel aastal said naised võtta omale fuajeest huuleläike, aga sel aastal jagati juba kõigile saalist väljuvatele naistele ilusad roosad topeltseinaga joogitopsid. ma ei tea miks, aga natukene kergem on küll, kui emadepäeval saan lilli ja kinke ka mina, lastetu mitte päris ema.
2 kommentaari:
Oi. Tean, mida tunned. Olen lapsendanud kolm last, kes on veel täitsa lilleviimise-eas, aga kes mitme asjaolu, sealhulgas pühapäevakooliõpetajate abil tekkinud segaduse tõttu eile mulle lilled toomata jätsid. Mis siis, et meil saavad lilli kõik, mitte ainult emad, ja mitte ainult isiklikelt lastelt, jäi minu jaoks ülivajalik sümboolne tegu puudu. Vahel on tunne, et naine, kellel pole bioloogilisi lapsi, on jäänud ilma mingist loomulikust õigusest. Ja ega asja paremaks ei tee, kui natuke vähem tuttavad (kirikust, töölt jne) inimesed kulmu kergitavad: "Kas nad kutsuvadki sind emaks? Aga nad ju käituvad täitsa nii, nagu nad peaksidki sind oma emaks..." Keda neil veel peaks olema emaks pidada? Seda enam igatsen avalikku emaks tunnistamist, millest ma sel aastal taas ilma jäin. Ups, ma hakkan jälle nutma, vabandust.
Kurb kuulda, et jäid sel aastal kirikus lilledest ilma. Tulgu Su ellu häid üllatusi täiesti ootamatult, ka oma lastelt kellele oled avanud südame, et neid armastada ja nende eest hoolt kanda. Lootus on, et mida suuremaks lapsed saavad, seda enam oskavad nad seda hinnata ja ka lillede jms Sind iseseisvalt meeles pidada. Aga tõsi ta on, et ühiskonnas vaadatakse kasuvanemate peale tavaliselt pisut viltu. Inimestel on tihti raske mõista seda mida pole ise kogenud.
Postita kommentaar