Karevalt

tegin meelevaldseid noppeid (Doris Kareva luulekogumikust "Olematuse aiad"),
vast lubamatuidki, aga siin need on, et hoida
-----------------------------------------------------------
See on maa, kus sa
oled üksi.
Ja sina välja ei saa.

Vaistupidi vaid inimloom
mõnikord leiab
vaimuvenna või -õe,
armastuse ja tõe.

Mina ei saa sellest aru.
Ent miski ei puudu;
ei midagi ülearu.

kui ta, kummikud lumevees,
sumpab ja libiseb

Kurbuse põhjas on lootuse lõhn
nagu õis, mille nime ei tea.

Oma raskuse annan ma ära.
Oma tahtmise annan ma ära.
Oma hirmu annan ma ära.

pisara tee põsel.

Sa oled näinud, mõistnud, tundnud tänu

Igal vaikusel on oma värv.

Elasin läbi. Elasin kaasa. Elasin üle.
Elasin. Elan.

Nuta nii nagu jõuad -
sina ei pea mitte tapma
eneses igatsust.

Sina, kes oled mõistnud kurbust põhjani, mõistad ka last,
kes lohutult nutab lõhkenud seebimulli
- su kurbus on see, mis hoiab su hinge elus.

hoia,
küll siis hoitakse sind.

Siis, kui korraga enam ei piisa
tulevad appi nähtamatud käed, taevased väed.
Päike valvab su päevi, kuu hoiab öid,
Jumala südames.

Miski pole maailma lõhkunud
rohkem kui armastus
-----------------------------------------------------
pean lisama, et valdavalt pole need minu hetketunded. minu sügis on helgem. seekord vähemalt.