eilse õhtu vestluse käigus ma avastasin, et ma ise olen ka üks neist mossitavatest bussi-eestlastest, kes ikka üliväga valib keda enda kõrvale istuma lubab. (siiski mitte bussis). tõsi ta on, et me eestlased tunneme end üksikuna, aga eile jõudis mulle kohale, et see on suuresti meie enda valik. me õigustame oma üksiolemist tavaliselt sellega, et lööme rusikaga vastu rinda ja ütleme, et tahamegi üksi olla. meil ei ole sõprade jaoks aega, sest meil on karjuv vajadus olla praegu (ja tihti edaspidigi) üksi. ma ju tean. aga sellest hoolimata kipume nukrutsema aegajalt oma üksinduse üle.
1 kommentaar:
Tean täpselt, millest räägid.
Me oleme täpselt nii üksi, kui me laseme endid olla. Tegelt sõpru ja tuttavaid on küll, kes on valmis hängima ja sõbraks olema. Tihti on kergem olla üksi kui pingutada sõpruse nimel.
Postita kommentaar