reede saabusid siis palgakärped ka meie manu.
päeval startisin bussiga Tartu poole. vist viimati sõitsin sinna bussiga ülikooliaegu, nii 4 aastat tagasi. valge pikk seelik toob tähelepanu ja teeb endal ka enesetunde naisemaks ja pidulikumaks.
olin viimane siseneja bussi ja sain bussijuhilt kommi. 1 kole asi eestlastest on pahurlikkus ja egotsentrilisus kaugsõidubussides. kõik nad hõivavad võimalusel 2 kohta. buss oli pooltühi, aga kui järjest bussi sabapoole astusin, nägin, et kõik on teise koha oma asjadega hõivanud. läksin lootusrikkalt edasi, kaugelt ju asju ei näe ja paistab, et koht on tühi. olin jõudnud üsna lõppu, kui otsustasin ühelt keskealiselt naiselt küsida, kas koht tema kõrval on vaba. tädi kõigepealt viivitas ja siis hakkas pahura näomiimkaga mind terroriseerima. ütlesin, et olgu, lähen mujale. seal oli mingi mees ka osalt oma seljakotiga laiamas ja ka tema üldse ei rõõmustanud, et ka minul oli tahtmine istuda. kahju. kuigi olin esimese poole päevast vaadanud ilm.ee vahendusel Tartu jahedat tumepilvist ilma, siis minu rõõm oli suur, kui nägin, et ilus ilm tuli Tallinnast bussiga kaasa. astusin bussijaamast Eini juurde ja sealt pärast poodi Väike-Kaare tänavale teoloogide kursa kokkutulekule. kohal oli vast 1/3 neist, kes me aastal 2001 alustasime. enamuse eludes pole suurt muutunud ja kinnitust sai see, et oma kujunduskunstnikega oleme lähedasemad. aga eks tore oli ikka neid näha üle mitme aasta. Tartus olles nautisin kõige enam jala käimist. need puudealleed ja ilusad puumajakesed! tunnen puudust neist tänavatest ja jala käimisest. kodune. laupäev olin Eini juures üsna tubane, sest pisikud tegid olemise ebamugavaks. nohu ja paks pea. tänaseks on lisandunud nõrkus. Tartu laulupeopileti loovutasin Einile ja ise jäin magama. kuna Eini fordil olid mootorijamad, siis tulime Eini ja tema poistega tagasi õhtuse bussiga Tallinna. saamine sinna oli tsirkus omaette, aga las see praegu jääb.
sain nüüd natuke segast tööd, vahelduseks on tööd teha päris hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar