nagu eelnevalt kirjutasin, siis esimese hooga kandideerisin kolme kohta. ühest sain vastuse ja pärast lisaküsimusi kutsuti intervjuule. õnneks ärevus liiga suureks ei kasvanud, arvestades, et see oli minu elu esimene tööintervjuu muu maa keeles. astusin uksest sisse ja mind tervitas suur lage ruum, avatud kontor. mõned lauad koos ukse ümber koondunud ülikooliealiste töötajatega kes mind sõbralik-uudishimulikult põrnitsesid. kõige kaugemas nurgas hakkas keegi mulle vastu pobisema, see oli boss, teistest vanem, nii neljakümnendates, oletan. t-särk, teksad ja paljad varbad plätudes. ootab suve, vist. suunas mind väiksesse kõrvaltuppa, seal oli olemine sama lage - 1 laud ja 2 tooli, paar kasti maas maalide jms'ga. toad nägid välja nagu oleks nad just seesama nädal või päev sisse kolinud. reaalsuses on nad olnud seal aasta. boss ise oli "laid back" nagu nad siin ütleks. istus lebolt nagu ameeriklane, ühe jala põlv vastu lauda toetades. jalad ise siiski püsisid maa poole suunatuna. alustas küsimustega nagu kuidas mulle mu kodulinnas meeldib ja siis arutasime selle turvalisuse üle jne. parasiitlauseks oli tal "oh, really?". mida ütles vahelduva eduga kas iga minu vastuse peale või iga teise vastuse peale. proovi pidada dialoogi kui su vestluspartner seab kahtluse alla kõik mis sa ütled :) muidu suhteliselt pingevaba intervjuu. tööle ma sinna pärast nähtud ruume ja selgunud tööülesandeid eriti ei taha enam, ja vaevalt saangi, aga huvitav oli proovida. esimene katse läbitud. julgustav oli näha, et ei olegi võimatu siin tööintervjuule saada, isegi, kui erialast tööd otsid. kiirsöögikohad kõik pidevalt otsivad töötajaid, aga kui võimalik, siis esialgu samme sinna poole ei sea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar