eile enne uinumist nägime väikest karvast musta hiirt oma magamistoas. varitsesime teda ja ehitasime valle, et ta elusalt kätte saada ja õue viia. hiired on siin sama loogikaga kui Eestis, otsivad sooja kohta, et külma eest varju tulla. mõni nädal tagasi oli üks tüdrukute toas ja sai viisakalt väikse trummi sees õue juhatatud. eile meil nii lihtsalt ei läinud, pani plehku see pisike peenike karvatoru. teipisime kinni ava, kust arvasime, et tuli ja läks. kell 3 öösel ärkasin selle peale, et keegi mu voodipeatsi all hiire kombel toimetas. ajasime end siis üliunisena püsti ja saagiks voodi nihutamise peale oli vaid pool näritud valget kalevi šokolaadi mustikatega. ei saa süüdistada, et see hiir maailma parima kraami peale kohale ilmus. šokolaad oli juba päev-paar meie öölaual oodanud. hiirt ennast ei õnnestunud leida ja magasime edasi. enne sättis mees liimilõksud paika. kell 5.30 ärkasime selle peale, et hiir nurgas krabistas ja piiksus, oli liimis lõksus. surma nad seal koheselt ei saa, aga kui mõneks ajaks sinna unustada.. no ja mis liimise hiirega lõksus edasi teha, see on juba igaühe enda valik. täna said tavalõksud ka juustu. lapsepõlvest on mälestus, et kord jooksis üks hiir mööda isa jalga teki all. kutsumata külalist oma teki all või kehal tunda ei tahaks, ja noh, šokolaadi ka eriti jagada ei raatsi...
liimilõks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar