magasin muidu üsna sügavat ööund, aga täpselt kell 6:45 läks korraks uni ära. koos unega läks ära ka mu lennuk millega pidin just täna hommikul oma uue kodumaa poole lendama. USA saatkondades on praegu ülemaailmne arvutisüsteemi probleem kus neil on olnud juba 3 nädalat uute passide ja nädal viisade väljastamisega probleeme. olen jätnud juba kõigiga hüvasti, kodu on praktselt tühjaks tassitud ja kohvrist võtan vajadusel riideid selga. tunnen, et olen siin lõksus teadmata ajaks. eile olin üsna frustreeritud, sest oleksin saanud veel enne tänast oma lennupiletit muuta, aga pärast saatkonna "ei tea üldse millal" vastust ei tundunud see mõistlik - liiga suur risk, veel suurem, kui mu esimese pileti ost. oleksin nagu kahe maa vahel vangis, siin asjad lõpetatud, aga seal mitte veel alustatud. rääkimata sellest mis tundeid tekitab oma kihlatu mitte nägemine üle nelja kuu, siis juba mõnda aega taaskohtumiseni päevi lugedes ja nullini jõudes teadmatuses ikka veel erinevatel kontinentidel olla. Jumal teab miks ja millal, aga meie mitte. igatahes saab mulle iga päevaga üha selgemaks miks USAs uue aasta jutlust kuulates (kui pastor palus kõigil mõelda endale üks sõna millele keskenduda, milles kasvada) sain kindla selguse, et minu sõna selleks aastaks on "patience/kannatlikkus". n8 ja tema ema veel imestasid, et mina olen ju nii kannatlik inimene, aga uskuge mind, kasvuruum on suur. eriti selle aasta olukordades kui olen olnud pikalt eemal inimesest kellega tegelikult tahaks veeta iga hetke, kui olen oodanud iga päev ja tund vastuseid erinevate viisa etappide kohta, ja kui lõpuks intervjuul olin, siis pandi kannatlikkus proovile väga ebamugavate küsimustega teiste inimeste elude kohta ja kõigest sellest hoolimata istun ma täna ikka veel oma kodus kasutamata jäänud lennupiletiga ja suure küsimärgiga. aga jah, annan endale aru, et palju on neid kellel on täna veel raskem. andku Jumal meile kõigile kannatlikkust, just nii palju, kui igaühel vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar