nüüd, kus ma oma Eesti elu vaikselt sorteerimas ja mõttes kokku pakkimas olen, et mida võtta, mida jätta, siis jõudsin järjega oma vanade päevikuteni. päris esimene oli aastast 1994, olin siis 11-12. olen lugemise järjega jõudnud aastasse 2001, vanuseks u 18. alles paaris viimases hakkas jutt loogilisemaks muutuma. otsustasin need päevikud minema visata, tegelikult juba ammu. ma ei soovi oma teismeliseaja armu- ja eluvalu Ameerikasse kaasa võtta ja vanemate koju ka ei tihka jätta. see ei ole jälg, mis ma tahan endast maha jätta. omamoodi valus oli seda kõike (pisteliselt) uuesti lugeda ja mingil määral läbi kogeda. nii palju oskamatust tunda, mõelda ja käituda. nii palju ebakindlust. viivukest õnne ja üksjagu haavumisi. täiskasvanuna analüüsid teisiti. õnneks oli ka põhimõtteid millest hoidsin kinni ka siis, kui ma päris täpselt ei teadnud miks peab, aga teadsin, et peab. kerge ei olnud - usun ja mäletan. aga kui kuuga võtsid asjad hoopis teise pöörde, siis olin küll katki, aga ka tänulik, et olin teinud õigeid valikuid. aga ega alati ei teinud. samas mõtlen, et ilma õppetundideta oleksin ehk täna keegi teine ja mitte tingimata parem. riskijulgus ja usk inimeste võimalikku headusesse pole minust õnneks kadunud, aga valin ettevaatlikumalt kellele oma südant usaldada. päevikuid on veel, aga aastatel 2004-2008 tekkis pikem paus vahele, sest ma ei tahtnud enam kirjutada kartuses, et keegi kunagi leiab ja loeb. hiljem alustasin jälle, ja neis on kohati välditud suhteteemasid ja valu, vist (nagu püüan ka siin blogis). need on keskendunud rohkem kasvamisele ja teekonnale Jumalaga. mõtteid jutlustest ja isiklikest kogemustest Temaga, julgustavaid kirjakohti jms. neis on rohkem päris ja praegust mind, ja neid jälgi pole ka (nii) piinlik maha jätta, ehk. lõpuks polegi ju päevik nii väga oluline selleks, et see jääks, vaid et need tunded on saadud endast välja. palju on jäänud kirjutamata, aga nii ongi hea, sest iga asi ei vääri mäletamist, ja mõni asi mis väärib, see ehk jääb kuhugi kaugemasse mälusoppi alles niikuinii, kui vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar