käin ringi ja ohhetan ja ahhetan, et kevad on niiiiiii ilus. minus on kevade ja sügise looduse armastust rohkem kui suve. just puudes. kevadel nad nii imeliselt tärkavad ja sügisel vahetavad värve. mulle meeldib see aeg kui puu pole mitte ühtlane ühevärviline puhmas vaid ma näed tema graatsilisi oksi ja neis toimuvat muutust. kõlab ehk imelikult, aga mulle meeldivad raagus puud rohkem kui täislehes. nad on selliselt omanäolisemad. aga kevad ja sügis (pungad, õied, värvid) meeldivad muidugi üle kõige. nüüd kus aega on rohkem silmad taevapoole käia tunduvad nii mõnedki etapid justkui seninägematud.
külalistele üritan vahest ikka midagi küpsetada. seekord sai mõnus õunakook vaniljekastmega
ennast püüan ka mitte nälga jätta
lapsepõlve kevaded kui suvila murulaugupeenralt sai hapukoore leiva peale värskeid rohelisi nopitud. nüüdsed on oma rõdult, eelnevalt kaevatud koos vihmaussidega (iuu!) vanemate aiast
1 kommentaar:
mina avastasin siis, kui kooli ei pidanud minema, esimest korda, et sügis on nõnda kaunis.
ka kevad.
muidu on need ikka koolis uus algus ja kiire lõpp ja eksamite aeg.
natuke, noh, ebameeldiv.
aga kui on aega... siis.. on ime-imeilus!
tule kokka mulle, mulle meeldib, mida sa teed:D!
Postita kommentaar