tänapäeva vaesus

meil on koguduses üks vanem mees kes vahest räägib lugusid oma lapsepõlvest. vaesuse lugusid. näljatundest. kuidas jõuludeks oli suure pere peale üks õun ja kuidas see laste vahel ära jagati. või kui päevanormiks oli viil leiba ja kaugele kooli kõndides polnud lapsele pikaks päevaks kaasa panna midagi. mitte kui midagi. ainult korisev kõht, ma oletan. süda tõmbub kokku selle tänapäeva rikkuse ja lookas laudade keskel. häbitundest. soovist jagada nende vanaaja vaestega. olen pidevalt mõelnud, et küll meil veab. ma ei tea kedagi teist kes oleks pidanud kannatama nälga või tühja kõhtu. no niimoodi isiklikult. siin kodumaal. ja täna jõudis kohale, et kuigi näiliselt on rikkus suurem, siis reaalsuses on vaesus ka. ma tunnen mitmeid inimesi kellel pole kujundlikult õunagi, võibolla. kui kõik miinused ja laenud ja kulud kokku lugeda, pole viilu leibagi.. vähemalt selleks kuuks. ja võibolla järgmistekski, aastateks. aga neil on palju muud. suured majad või saun ja uhked kohvimasinad või mängukonsoolid. uued kallid riided ja jalanõud. lastele liiga palju kingitusi ja liiga vähe aega. söök linna kallimast poest. uus suur telekas ja mitu (sms)laenu. ja süda tõmbub kokku. jälle. sest seekord need on inimesed minu ümbert. ma tunnen neid isiklikult. ja alles täna sain ma aru, et nälg on suur.