rääkisin eile Allikal unistustest ja eesmärkidest. täna meenus, et olen varem sattunud vaatama mõne noore (hääbuva) elu tähistavat videot. nii innustav on kuidas nad asuvad julguse ja meelekindlusega täitma oma unistusi (teades oma piiratud aega). paratamatult tekib seos sellega, et need kes ei tea kui kaua on jäänud, neist tohutu suur enamus lükkab oma unistused ebamäärasesse tulevikku. küll ma siis, küll ma kunagi. aga milleks oodata?
1 kommentaar:
See on ikka hull lugu. Huvitav, kuidas kõik muutub, kui surma kuupäev ei ole enam nii ähmane.
Postita kommentaar