täna sain sellest osa. http://www.adamson-eric.ee/et/naitused/hetkel/sumi-e
nagu killuke Jaapanit oleks mind kodumaal külastanud või nagu oleks saanud hingata sisse sõõmu sealset olustikku. need tööd olid päris erinevad lihtsusest peene reaalsuseni. minus on vist tõesti natuke jaapanlast. tänu armsale inimesele on mul nüüd oma spets pintsel millega kuldkalu maalida :)
Adamson Ericu püsinäituse nägin ka ära ja see üllatas mind oma mitmekesisuses. selles mõttes on ta mulle kindlasti suureks eeskujuks, et ta tegi palju erinevaid asju - maalides katsetas mitmeid stiile, lisaks võis seal näha tema mööblit, ehteid, keraamikat.. see on see mida mina soovin, end mitte piirata ühe kitsa suunaga, vaid olla avatud. kool andis selleks hea alguse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar