alustasin päevikupidamist varateismelisena. tundus salajane - ainult mina ja päevik. minu mõtted ja ei kedagi teist. kuniks aastaid mitu tagasi kuulsin tuttavalt kuidas nad perega oma vanaema päevikuid lugesid. mina polnud sellega arvestanud. sellest ajast alates jätsin palju kirjutamata. enam polnud mina ja päevik, nüüd olid päevik ja maailm. pigem kroonika kui emotsioonid. see kammitses. siiani pole sellest üle. elu õpetas, et igal öeldud sõnal võib olla kellegi jaoks kaal, uskumatult palju suurem kui kunagi olen sellele andnud. tean, et hirmus elamise tõttu võivad jääda paljud ilusad asjad sündimata, aga mõni sünd võtab rohkem aega ja mõni jääbki tulemata. ka blogi on läbinud harvendamise - enda ja teiste pärast. miski kustub ja teeb ruumi uuele. nii et kui ma siin vaikin, siis tegelikult pulbitseb mus ikkagi elu. valitud saavad osa tahes-tahtmata, sellest, mis on määratud kaduma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar