olen teel

"Vale tee ei muutu õigeks ka siis, kui seda mööda kaugemale minna", või midagi sellist kuulsin suvehakul raadiost. See lause puudutas mind väga, sest korduvalt olen leidnud end valelt teelt oma valikute tõttu, aga siis ikka edasi tammunud, kuna olen lootnud, et asjad paranevad. Valel teel käimise olen varem või hiljem tabanud ära rahutusega südames ja ka muutuses oma elus ja emotsioonides. Vale tee on mind konkreetselt viinud kaugemale Jumalast, kuidas olekski saanud sellest midagi head sündida? Umbes aastal 2000 olin taaskord tegemas harutee valikuid, osade kohta teadsin konkreetselt juba enne sammu, et see ei ole hea otsus, ometigi otsustasin ma üsna lühikese ajaga asjad korda ajada ja tagasi rajale saada. Mul olid probleemid enesehinnanguga. Ma isegi arvasin, et olen Jumala silmis lihtsalt üks kõige pisematest. Et Tema on suur ja tegeleb suurte asjade ja tähtsate inimestega. Muidugi ma uskusin, et Ta kuuleb mind, aga ma ei arvanud end väärt saama Tema tähelepanu. Kord olin sõpradega Viimsi kirikus, kuhu ma elu jooksul vaid mõned korrad sattunud olen, ja pühapäevahommikune koosolek hakkas lõppema. Istusime rõdul. Külalisjutlustaja tegi pastoriga lõpupalvet, ja peale seda sai ta prohveteeringu minu kohta, MINU kohta! "Sina, seal rõdul, triibulises sviitris tüdruk" (vms) "Jumal tahab Sulle öelda..." jätkus palju imelisi asju millest ma mäletan vaid kolme lauset, ja tunnet, et sain aru kõigest, mida ta ütles ja paralleele nende asjadega oma väikeses elus. Tundsin Püha Vaimu puudutust mis pani mu kergelt värisema. "Sa oled pidanud tegema valikuid. Sa oled õigel teel. Jumal on sinuga." See on kõik, mida ma mäletan, aga see on tohutult oluline mulle ka praegu, umbes 10 aastat hiljem.
Sellele tahan oma elu rajada, isegi kui olen teinud oma rumalusest valesid valikuid, siis soovin ajada asjad korda, et saaksin täie kindlusega teada, et need kolm lauset kehtivad ka täna.