umbkaudu gümnaasiumi lõpuklassis taipasin ära, et olen lihtsalt üks orav inimkonna käimalükatud rattas. see ei olnud hea tunne. täna tunnen end jälle.. 14 h kodust eemal iga päev tundub väsitav. 7.30 tööle, 21.30 koolist koju. põhimõtteliselt olen eluga rahul, aga kui vaadata seda kooli- ja kodutööde hulka, füüsilist väsimust ja vähest uneaega, siis vahest tahaks lihtsalt rattalt maha astuda ja olla. varsti saab. jõulud on selleks, et hingata.
1 kommentaar:
ohh kallis tulla ma tean seda tunnet...mõnikord pole isegi vahet, kas teed tööd, käid koolis, oled lähisuhtes või oled aktiivne kirikus, at the end of the day jõuame ikka sama tunde juurde...aga tead, ma olen ka aru saanud tihti tuleb see kõik sellest, et meie elu ei ole tasakaalus....kui inimene on keha hing ja vaim, siis kas kõik need valdkonnad on toidetud, pakume neile pinget?
Postita kommentaar