...on ülehomme.
aga mul on viimastel aastatel oma sünnipäevadega issue. alates sellest ajast kui ma üksi elan tegelikult. lapsepõlves tegi selle päeva eriliseks see, et pere laulis hommikul üles ja ema oli tordi või koogi teinud ja köögilaua pidulikult katnud. sünnipäevad olid need päevad kui pere sõi koos hommikust. erilis-ilus! soe tunne on jäänud sellest sisse. aga üksi elades on need sellepärast kuidagi eriti külmad ja nukrad. avades sünnipäevahommikul silmad, vaadates toas ringi, tundub, nagu midagi oleks valesti. aga eks ma püüan sellesse täiskasvanulikult suhtuda :) ei, ma ei oota, et te tuleks mind sünnipäeva hommikul üleslaulma, ma lihtsalt räägin, miks alati ei ole tore üksi elada.
muidugi pole mul olnud elus ühtegi üdini kurba sünnipäeva. päevapeale läheb tuju alati rõõmsamaks, sest ikka on inimesi, kes selle päeva oma heade soovide ja kohalolekuga rõõmsaks teevad :) nt seekord plaanin minna Dagnega õhtusöögile Kreeka restorani ja ma tean, et meil saab olema järjekordselt tore aeg. nii et on, mida oodata :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar