olen kohkunud selle Tartu-Tallinn maanteel eile juhtunud (4 hukkunuga) õnnetuse pärast. mäletan Jürgenit Saaremaa laagrist. ma isiklikult ei tunne teda, aga mõned korrad sai laagris seltskondlikult põgusalt suheldud ja karm on teada, et ma nägin seda rõõmsat noormeest vähem kui kuu aega tagasi ja enam teda polegi. see paneb oma elu üle järele mõtlema. ütleme nii, et on ka põhjust. taaskord. hea on teada, et ta säras oma usus Jeesusesse ja võib nüüd taevas olla. kui õnnetusega seonduvat klimpi kurgus vältida, siis räägin natuke ka nädalavahetuse reisist Dagne juurde. ma arvan, et meil oli hea lõõgastav aeg. siinkohal suured naeratused Dagnele, ainult tema teab lõõgastuse tõelist tähendust ;) reedel tegime sauna, laupäeval filmiõhtu koos naeruteraapiaga ja pühapäev käisime solaariumis. muidugi rääkisime maast ja ilmast tunde. väga naiselik ju :) Dagnega on alati nii värskendav rääkida, sest temas on seda resoluutsust, mille mina endas kaotanud olen. teoorias oleme me üldjuhul mõlemad tugevad, eriti kui see puudutab teiste elusid, aga praktikas olen mina nõrk. ma küll tunnistan oma nõrkust, aga ma ei tee just alati midagi selleks, et seda muuta. vahel teen, aga ma väsin ja annan alla. mõnikord tunnen, et tahan proovida elu ilma piirideta. jah, see võib olla ajutiselt põnev, aga enamasti veab mind olukordadesse kuhu ma sattuda ei soovi. millal ma tõmban teadliku piiri ja elan jälle oma elu nii, et see teisi ei riivaks? on see ülepeakaela võimalik? kas mul on piisavalt usku enda (ja Jumala ühistöö) tugevusse? kas täna on see päev alata jälle otsast? (oi kui tihti ma seda juba teen...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar