puuris

kui te soovite flegmaatilise Tulla rahutuks teha, siis pange ta tööle ilma tööta istuma ja nii päevadeks ja nädalateks ja üldse. ma tunnen, kuidas ma raiskan oma elu ära neil töövabadel päevadel. ootamine ei ole lihtne. eriti kui samal ajal saaks teha muud. ka asjalikke asju. nt külastada kooli raamatukogu ja lehitseda neid kunstiajaloo raamatuid mis nimekirjas ootavad. ükskord ma veel võtan end kokku ja ütlen õigetele inimestele, et nii ma ei suuda. aga ma arvan teadvat mis sellele järgneb, küll nad leiavad mulle mingeid jaburaid tegemisi ja olen ikka siin, puuris, mõtlemas mida kõike mujal samal ajal teha saaks.

ärge mõistke mind valesti, ma armastan elu.

(väljaspool tegevusetut puuri)

üha uuesti alguses

olen kohkunud selle Tartu-Tallinn maanteel eile juhtunud (4 hukkunuga) õnnetuse pärast. mäletan Jürgenit Saaremaa laagrist. ma isiklikult ei tunne teda, aga mõned korrad sai laagris seltskondlikult põgusalt suheldud ja karm on teada, et ma nägin seda rõõmsat noormeest vähem kui kuu aega tagasi ja enam teda polegi. see paneb oma elu üle järele mõtlema. ütleme nii, et on ka põhjust. taaskord. hea on teada, et ta säras oma usus Jeesusesse ja võib nüüd taevas olla. kui õnnetusega seonduvat klimpi kurgus vältida, siis räägin natuke ka nädalavahetuse reisist Dagne juurde. ma arvan, et meil oli hea lõõgastav aeg. siinkohal suured naeratused Dagnele, ainult tema teab lõõgastuse tõelist tähendust ;) reedel tegime sauna, laupäeval filmiõhtu koos naeruteraapiaga ja pühapäev käisime solaariumis. muidugi rääkisime maast ja ilmast tunde. väga naiselik ju :) Dagnega on alati nii värskendav rääkida, sest temas on seda resoluutsust, mille mina endas kaotanud olen. teoorias oleme me üldjuhul mõlemad tugevad, eriti kui see puudutab teiste elusid, aga praktikas olen mina nõrk. ma küll tunnistan oma nõrkust, aga ma ei tee just alati midagi selleks, et seda muuta. vahel teen, aga ma väsin ja annan alla. mõnikord tunnen, et tahan proovida elu ilma piirideta. jah, see võib olla ajutiselt põnev, aga enamasti veab mind olukordadesse kuhu ma sattuda ei soovi. millal ma tõmban teadliku piiri ja elan jälle oma elu nii, et see teisi ei riivaks? on see ülepeakaela võimalik? kas mul on piisavalt usku enda (ja Jumala ühistöö) tugevusse? kas täna on see päev alata jälle otsast? (oi kui tihti ma seda juba teen...)

õnnistatud

viimastel päevadel on mu kodu ainult öösiti köetud ja kui mul õhksoojuspumpa poleks, millega vajadusel olukorda leevendada, oleksin kodus jääsambaks muutunud. hea on, et mul termomeetrit pole, muidu oleksin ehk juba välja kolinud. täna hommikul aga üllatusin kui köögiukse avasin, köök oli nii mõnusalt soe. pehme ahjukütte soojus. hetkeks juba mõtlesin, et kuidas köök on nüüd siis nii, aga elutuba väga jahe. oh õudu, pliidiraud millega eile hilisõhtul teed tegin, huugas. õnneks midagi seal peal polnud ja midagi polnud süttinud ka. olen veel elus, tänu Jumalale!

tulen veel tagasi Kuressaare laagri juurde.

ma otsustasin sinna minna eelkõige selleks, et otsida suuremat Jumala lähedust. ja ka tegelikult selleks, et pääseda eemale Tallinnast ja igapäeva rutiinist ning keskkonnast.

nii mõnedki asjad said mulle selle nädala jooksul seal selgemaks. kui läksin vana-aasta viimastel tundidel eestpalvele sooviga, et saaksin uude aastasse minna täiesti puhtana ja et võiksin saada rõõmsameelsust juurde, siis Helari, kes mu eest palvetas, palus nii õigeid asju, kuigi ma polnud midagi täpsustanud. ta palus mulle tervet südant ja et kõik mustus mis mu sisse kogunenud on, eksimustega ja üldse, võiks viimseni kaduda. mul pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja hakkas kergem.

kommuunielu

olin 27.dets.-2.jaan. Saaremaal Kuressaares misjonilaagris "Julge särada". kommuunielu sellepärast, et ööbisime koolis klassipõrandal umbes 10-15 tüdrukut ühes ruumis ja üldiselt olid kogu laagris ikka pidevalt samad näod (~150 noort). võtsin osa koori grupist, mis tähendas, et mul olid iga päev kooriproovid + mitmel päeval esinemised. mulle meeldib kooris laulda, päris tõsiselt ja juba palju palju aastaid. vana-aasta viimastel tundidel käisin eestpalvel, nii hea.. rohkem kohe laagrist ei oskagi kirjutada. sõrmed on pooljääs. aga muidu on elu selline, et ootan põnevusega, mida uus aasta toob.

aijaa, Mimi käis minu äraoldud ajal Tartus väljasõidul ja läks hamster Tikiga purelema ning pühadele omaselt on ta silmnähtavalt kosunud :)