aastat mitu tagasi ma olin kirjutades huvitavam. enda jaoks. võibolla olid mu silmad rohkem lahti või süda suurem. siis ma kirjutasin palju ja ise nautisin. kirjutasin e-maile nagu päevikut. nüüd ma kirjutan häbiväärselt vähe ja imestan. mitte kitsas ega laiprofiil, vaid tavaline, see kõige mittemidagiütlevam. töölt ma näen. nii nagu liiga paljud teised. liiga samasugused. isegi üks tavaline profiil on üldjuhul hall. mitte ilmaasjata. loen andekusi ja mõtlen kuhu ma enese kaotasin.