üllatuseks mulle ja mu sõpradele olen hakanud tutvust tegema musta värviga. võibolla on asi selles, et see värv on mulle natukenegi sobima hakanud või on see hoopis tingitud minu, kui inimese, pidevast muutumisest.. kontrastid on mulle juba üsna kaua meeldinud ja ju siis praegu on must-valge periood mu elus. mingis mõttes taandub see ka mõtlemisse. et tahakski, et kõik oleks selge - oleks kas must või valge. aitab juba hämamisest. olgugi, et ma ise võin olla hämaja nr 1, siis tegelikkuses mulle see omadus ei meeldi ja ma ei mõista inimesi, kes ei suuda olla konkreetsed. omadus, mis aga sümpatiseerib, on otsekohesus. kui ma mõtlen tuttavate peale, kes just selle omaduse poolest silma paistavad, siis mulle tuleb naeratus huulile. missest, et nad on mind pannud seepärast punastama. missest, et nad vahel teevad sellega haiget. vähemalt on nad ausad nii enda kui teiste vastu ja nii on neile lihtsam andestada.
kuid nii nagu ei kao ilmselt kunagi minust mu mõtlikkus, ei kao ka suure tõenäosusega värvid mu elust. nii riietuses kui inimsuhetes ja maailma tajumises. ja nii ongi hea.