haikud purunenud abielust 12.12.2020

mul oli puudus

armastuse tegudest

mitte sõnadest

suurim igatsus

oli olla tahetud

on seda palju?

üksik sinuga

üksildane endaga

pisut loodan veel

mõnel harval ööl

veereb padjale piisku

nüüd on neid vähem

unenägu ehk

oli see elu mul seal

sind pole ammu

kes meist ei tahaks

olla oma kaasale

ta prioriteet

kui vaid võinuksin

hoopis mina olla su

ainus sõltuvus

leinast

nüüd juba pea 2 aastat tagasi jalutasin sõbrannaga ja rääkisime leinast. ta oli kaotanud ühe aasta jooksul 2 oma lähedast. mäletan, et ütlesin talle, et ma ei ole veel ühtegi lähedast selliselt kaotanud, sest 3 mu vanavanemat surid, kui ma olin alles väike laps, esimesed neist, kui ma olin vaid paari aastane, ja viimane vanaisa, kui olin juba 20ndates, aga temaga ei saanud ma kunagi eriti lähedaseks. pärast seda, kui olin selle mõtte sõbrannale välja öelnud, hakkas see minus kerima, et kas ma tõesti pole päriselt leina kogenud (oma väiksed koduloomad välja arvatud). 

mulle meenus hetk mu Ameerika elust kui istusime (ex)ämmaga autos ja nutsime koos. ma isegi ei mäleta, kas nägin teda nende aastate jooksul hiljem veel nutmas, igatahes ei ole ta kergelt nutja, nagu mina :) see oli mu esimesel aastal seal, olime tulnud just kirikust ühelt jõuluaja naiste ürituselt. tuli jutuks see, et ma kindlasti igatsen oma perekonda ja sõpru. muidugi ma igatsesin, sest kuigi mulle meeldib uute inimestega tutvuda ja sõbruneda, siis see ei tule mulle kergelt, eriti kui kodus kõrval on äärmuslik introvert. ämm ütles, et ta on kuulnud, et kodust kaugele kolimist võrreldakse leinaga, sest sa kaotad mingil moel korraga kõik need, ja kõik selle, mis on sulle tuttav ja kallis. üha enam nõustun selle mõttega. 

ma olen palju kalleid inimesi oma elus kaotanud. mul on olnud kaks pikemat suhet, millest mõlemad kestsid u 5 aastat. nendega tulid kaasa perekond, koduloomad, sõbrad. mul on olnud ka mõned lühemad suhted, kaasas samasugune kamp. ka on olnud häid sõpru kõikides erinevates koolides ja töökohtades, kirikutes. mul on olnud mitmeid häid kirjasõpru. ma olen vähemal või suuremal määral pea kõik nad oma elus kaotanud. Ameerika elu näitas ka, kui kaugele enamus pereliikmed on jäänud aastatega mil nad said oma pere, see on mõistetav, aga ikkagi nukker, et pea ainsad vestlused oma vendade-õdedega tekkisid siis, kui hetkeks Eestis külas käisin. ma olen ülitundlik inimene, ma kiindun kergelt, ma hoolin sügavalt ja kaotus on mulle raske. 

minu esimesel tagasikolimise kuul kohtusin tänaval oma (pika suhte) exi vanematega, nad olid üks minu mineviku perekondadest. meil tekkis tänaval tore vestlus ja ta isa pakkus, et ma millaski astuks nende juurest läbi, ajaks pikemalt juttu. mu süda tõmbus kokku, sest kuigi oleks olnud nii huvitav rääkida nende uutest vallutatud reisisihtkohtadest ja elust, siis mulle meenusid ta poja sõnad enne mu kolimist, et ta ei taha minuga sõbraks jääda. sestap oleks olnud vist üle poja soovide minna ta vanematele külla, ta võib ju ise ka sinna millal iganes sattuda. 

mu Ameerika kõige lähedasem hingeline oli me koer, Mr. Greyson, minu suurim fänn. mitte keegi pole otsinud minuga lähedust nii, nagu tema - maganud mu sussi peal, ukse taga või voodi ääres, jälitanud mind majas kõikjale kus ma läksin, kui pikutasin diivanil, tegin matil trenni, ikka tahtis ta panna oma pea mu peale, olla nii lähedal kui lubasin. ma ei olnud üldse tema vastu nii armastav, nagu tema minu vastu, enamasti mitte, sest ta oli tihti must ja haisev, aga siiski oli ta üks kõige armsamaid olevusi mu senises elus. ma igatsen teda, juba mitu aastat, ta on üks neist, keda olen osanud paremini hinnata alles siis, kui teda enam pole. 

nii et jah, tegelikult on mu elus olnud palju minuteid, tunde, päevi ja aastaid leina, siiani on, ja nagu leinas ikka, enamasti polnud endal mingit valikut, et need armsad mu elust võeti, ühel või teisel viisil. lein on vist üks neist olukordadest millega lihtsalt tuleb õppida elama. mõnikord on see rohkem peidus, mõnikord mitte, suur osa sellest ka teiseneb ajaga. vähemalt on need mälestused mulle antud, ja süda sees, et tunda. 

Natuke puhtam elu

Siit tuleb mu esimene öko blogipostitus. Mul oli Ameerikas liiga palju vaba aega ja selle tulemusena ammutasin netiavarusest tarkusi ja tegin elus muutusi. Mõned neist on nüüd teie ees.

Dr. Bronners seebid. Taimsetel õlidel baseeruvad seebid mida nende reklaamikohaselt saab kasutada 18 erineval viisil, kõike ma proovinud ei ole, nagu nt koduloomade või hambapesu. Miks ma neist räägin, ongi seesama põhjus, et kasutan sama seepi nii mitmeks asjaks ja et need on igasugustest lisaainetest ja jamadest puhtad. Neil on tsitruse, teepuu, piparmündi, roosi, lavendli, mandli, eukalüpti ja lõhnatu seep, nii vedel- kui tükiseebid. Pakendi mõttes on praktilisem kindlasti tükiseep, sest see tuleb paberümbrises ja ei tekita plastikut siia maailma juurde. Mina olen ostnud ka nende suuremaid vedelseepe, neid on mitmes suuruses. Kõige rohkem olen kasutanud teepuuseepi, sest mu punnisele näonahale sobib teepuu hästi ja üldse antibakteriaalse toimega seep tuleb mujal ka kasuks.

Nende vedelseepidega pesen ma nii nägu kui keha ja teen kätepesuks vahuseepi. Kas teadsite, et vahuseep kasutab ainult 1 osa seepi ja 4 osa vett? Vahuseepi saab teha sama loogikaga ka muude vedelseepidega. Enne lisa 4 osa vett, siis 1 osa seepi ja lõpus loksuta kergelt. Küll aga peab olema spetsiaalne vahuseebi dosaator. Selle saab kasvõi nii, et osta üks vahuseep poest ja siis taaskasuta. Olen kasutanud Dr. Bronnersi vedelseepi ka nõudepesuks või vedela pesuvahendi tegemiseks. Juustepesuks see kahjuks mulle ei sobinud, jättis juuksed liiga rasuseks.

Ka kasutan ma nende seepe raseerimiseks, mitte kunagi ei plaani ma enam osta eraldi vahtu raseerimiseks. Raseerija on miski mille puhul on mul hirmus kahju, et ma seda varem ei avastanud ja nii palju plastmassist analooge ostsin. 

Nüüd on mul roostevabast terasest raseerija, mis võib vabalt kogu inimese eluea kesta. Maksin selle eest alla 15€ ja 100ne karp žiletiterasid oli ka USAs odav. Ainus väike kaasnev tüütus on see, et see tuleb peale kasutamist ilusti ära kuivatada, et terad rooste ei läheks. Kui terad on nüriks läinud tuleb need kuhugi väikesse topsi panna ja kunagi kauges tulevikus uurida kuhu need viia tuleb :) Väikeste laste eest palun need muidugi ära peita.

 Tükiseebist teen koos söögisoodaga pesupulbrit

Nõudepesuks kasutan enda heegeldatud puuvillasest lõngast lappi ja vajadusel harja

Juba mitu aastat olen kasutanud naturaalseid deodorante, sest tavadeodorantides sisalduv alumiinium võib rinnavähki tekitada. Kuna mul lähisugulaste hulgas on rinnavähki esinenud, siis pole kindasti mõtet riskida - mitte, et teistel oleks. Hiljuti ostsin naturaalsetest sooladest kristalldeodorandi, siin puuduvad muuhulgas ka igasugused lõhnaained ja töötab! Mustadele riietele jälgi ei jäta.

Siin pildil on purgitäis enda tehtud deodoranti, töötab ka, aga sellega on natuke rohkem mäkerdamist. 

Keelekaabits! Jälle üks huvitav leid milleta enam elada ei tahaks. Kunagi põhikoolis räägiti küll lusikaga keele kaapimisest, aga kuna see ei olnud piisavalt koolilapse jaoks põhjendatud, siis ei tundunud see vajalik. Nüüd olen teadlikum ja kaabin eelkõige keele tagaosa (muu saab ka selle käigus puhtaks), sest seal elutsevad bakterid kes tekitavad suus halba lõhna ja eks mõjutavad ka muud suuhügieeni. Kaapida tasub pigem hommikul, sest just ööga koguneb sinna rohkem tegelasi.

Spreipudelis on äädikas ja vesi pooleks, kasutan seda kodus üldpuhastusvahendiks, eriti vannitoas. Soovikorral lisan mõned tilgad eeterlikku õli, nt sidrunit või leotan äädikat enne nädalake sidrunikoorte ja/või rosmariiniga täidetud purgis külmkapis. WC-potti kallan vajadusel natuke soodat ja siis pritsin seda vahendit peale.

Kuna Kansases on enamus aastast kuum suvi, siis õppisin ma seal kõikjal oma veepudelit kaasas kandma. Püüan seda traditsiooni nüüd Eestis jätkata, sest tegelikult tuleks 2-3 liitrit vett päevas juua ja parem on, kui selleks puhuks oma pudel kõikjal kaasas on.

Prügi sorteerin juba aastaid, biojäätmete jaoks eraldi kilekotte ei kasuta.

Selleks korraks vast piisab, kui huvi on, siis teen tulevikus veel sarnaseid postitusi, sest sellega mu muutunud tarbimisharjumused ei piirdu. Tähtis on mõista, et igasugune positiivne muutus tuleb kasuks, on see siis vähem plastikut või vähem kemikaale. Väikeste sammude haaval muudame maailma paremaks, ja mida rohkem meid teadlikult valijaid on, seda parem.

Kadi küsimus

Mis on need kümme asja/tegevust Kansase näitel, mille ülevõtmine teeks Eestile või eestlastele palju head või edendaks elu?

Mul ei tule pähe mitte ühtegi suurt ja tõsist muutust millest Eestis Kansase näitel kasu võiks olla, aga mõned ebaolulisemad tähelepanekud või isiklikud eelistused võin välja tuua küll.

1. Ameeriklased võtavad oma hammaste tervist väga tõsiselt. Paljudel on hambaravikindlustused, tervisekindlustusele lisaks, et kui maksad kindla summa kuus, siis hambaarstil saad midagi soodsamalt. Hambaarsti juures käiakse reeglina 2 x aastas, lapsepõlvest saati. Hammastel on tegelikult väga suur seos ja mõju muu tervisega. Tean, et paljudel jääb Eestis hambaarstilkäik hirmu või rahapuuduse taha, aga kui seda saaks rakendada eestlaste eludes ka, siis oleks mõtet küll. Kasvõi rohkemate naeratuste nimel! Ilusad terved hambad õpetavad rohkem naeratama, tean omast kogemusest :)

2. Mulle meeldib väga, et Ameerikas makstakse palka 2 x kuus, osades kohtades isegi iga nädal. Näidake mulle inimest, keda palgapäev ei rõõmustaks. Iga väike lisarõõm on ju absoluutselt tervitatav, seega selle võiks küll eestlased üle võtta! Seda enam, et paljudel inimestel pole kuigi head planeerimisoskust järgmise palgani välja vedada, seega äkki oleks see mõnele abiks, kuigi ei pruugi, kes teab, ehk soodustab see kedagi hoopis rohkem kulutama, sest kohe tuleb ju uus palk...
Igatahes mina tervitaks lisapalgapäeva Eestis suure rõõmuga!

3. Juhilubade tegemine võiks olla Eestis vähem närvesööv. Siin on see protsess palju lihtsam ja odavam, aga samas õnnetusi näed siin palju harvemini. Kuigi kahtlaselt paljudel autodel on mõlke, osadel juhtudel on nad ise hooletud olnud, aga kuna Ameerikas autodel ülevaatust pole, siis võivad need mõlgid olla ka juba 15 aastat vanad - parandama ju ei pea ja siin naljalt niisama uusi autosid ka ei osteta, kui vana veel sõidab. 

4. See suhtumine mulle meeldib, et auto on liikumisvahend, mitte võistlus, et kellel uuem, suurem ja kallim on. Eestis on see pidev teistega võrdlemine nagu sport omaette - naabrist parem, aga milles ja milleks? 

5. Paljud krediitkaardid teenivad reaalset raha tagasi, nt igalt ostult 1-2%, või mõnel juhul rohkem. Siis veel kõik need muud äpid mis mingi hulga raha tagasi annavad ja tasuta tooted ostude puhul. Ma olen viimase kahe aastaga saanud üle 600 dollari kindlasti, lihtsalt sellepärast, et ma avasin 2 krediitkaardi kontot (2x150USD) ja deebetkaardi asemel maksan krediitkaardiga ja kasutan lisaäppi, kus tean, et oma tavaostudelt lisa% tagasi saan. Mõnel juhul isegi 12-20%. Õnneks olen ma väga vastutustundlik tarbija ja maksan krediitkaardile alati tagasi kohe kui seal tagasimakse võimalus antakse. Oma kuludelt tagasi teenimine kuluks eestlastele ka ju ära.

6. Siis on veel need mugavuserinevused, näiteks pakid saabuvad koju ukse taha või et enamusi oste saab väga lihtsalt tagasi saata või viia, aga see kindlasti soodustab tarbimist ja krediitkaardivõlgu ning lisakilosid, ehk siis selle lõplik kasutegur on ikkagi väga küsitav. Kasulik kellele ja mis moel?

7. Ma ei tea, kas mulle ainult tundub, või on kansaslased eestlastest vähem kriitilisemad teiste suhtes, tegelevad pigem oma eluga, neil ju (tervise)hädasid ka rohkem. Ehk on seda väheste inimeste puhul natuke palju üldistada, aga kes teab. Eestlased võiks vähem kriitilised olla (mina k.a.), sellest võidaks kõik.

8. Suurem palk oleks kindlasti paljudele eestlastele abiks, aga sellisel juhul tõuseks muud kulud ka mitmekordselt, nagu Ameerikas. Kellele rohkem antakse - sellelt ka võetakse rohkem ja minu silmis pole parem palk sellega kaasnevaid kaotusi sugugi väärt. Kas suurem palganumber oleks väärt vähem puhkust või teadmata ülemõistuse suuri kulusid nt tervishoiule? Minu meelest mitte. Südamerahu on palju enam väärt, kui suurem hulk numbreid, mis kiiremini minema voolavad.

Hetkel ei venita 10t kuidagi välja, olgugi, et siinsed vastused olid juba niigi algsest küsimusest lahjemad ja kohati mitte kuigi veenvad.

Moonika küsimus

Kas on midagi, mille üle sa alguses imestasid (või tundus väga võõras/imelik), aga nüüd saad täiesti aru, miks see nii on?

Üks, mis kindlasti nüüd rohkem arusaadavam tundub, on see, et miks ameeriklastel nii palju tervisehädasid ja vaimse tervise jm diagnoose on. Sel on päris kindel seos toiduga mis nad söövad ja muidugi ka sellel, et nende elu on üles ehitatud minimaalsele liikumisele. Autoga saab sõita apteegi luugi ette ja ei pea jalgu sirutamagi, sammudest rääkimata, et uued topsid tablette saada. Pangaautomaadid ja tellerid on samuti vaid autoga liigeldes kättesaadavad. No ja toidu ja kõik muu saab tellida otse koju ukse taha jne. Aga kõige suurem hävitaja on siin kindlasti toit, ja uskuge mind, see pole võrreldav toiduga Euroopas - siinne jahu pole sealne jahu, siinne liha pole sealne liha jne. Mul on tegelikult hirmus kahju, et teadmatuses hävitatakse juba eos omaenda lapsi ja ennast sealjuures.

Miks neil peamiselt ainult kiirsöögikohad siin meie pealinnas on ja miks mu töökaaslased ei tundu teadvat mis päris toit on, see on hakanud ka arusaadavam tunduma, sest sellist toitu söödetakse neile ju sisse nii koolis kui kodus, nad ei oskagi midagi muud tahta või igatseda.

Millaski mõtlesin, et ehk tuleb nende võõrastega vabam suhtlemine sellest, et nad on immigrantide riik, mingil ajal on pea kõik siia sisse rännanud ja neil pole seda suletud ühiskonna tunnet ja taaka mis meil Eestis. Kindlasti on neil perekonna lugusid sellest, kuidas nende enda (vanavana)vanemad nt siia tühjade kätega tulid ja oma elu ja pere siin üles ehitasid. Kõik on siin omamoodi võõrad ja omad, kuigi taas, Kansasesse satub immigrante ilmselgelt vähem kui rannikualadele. Mina pole oma osariigi pealinnas (st kodulinnas) nelja aasta jooksul kohanud ühtegi eurooplast, eestlastest rääkimata.

Imestan siin ikka mitmete asjade üle, aga enamus neist pole veel tänaseks kuigi loogiliseks osutunud. Võibolla nii mõnedki asjad saavad alles aastatepärast eemalt vaadates selgemaks. Hetkel ei oska rohkem välja tuua.

Annikki küsimused

On see olnud väärt aeg? Oled sa valmis järgmiseks 40ks?

Päris kindlasti polnud see viga siia tulla, tundsin selles osas juhatust, ja ma ei kahetse, et tulin.
Olen inimene kellele meeldib (valikuliselt) kogemusi omandada ja uut õppida. Mul polnud varem erilist aimu mida elavad läbi kasuemad, eriti need kel endal varasematest suhetest, või üldse, lapsi pole. Õppisin natuke rohkem bipolaarsuse kohta ja mida tähendab oma elu jagada kellegagi kel vastav diagnoos on. Kogesin oma senise elu ja iseenda kaotust ja püüdsin uut otsida ja leida.
Sain elada 4 aastat Kansases ja ameeriklase abikaasana.

Õppimise mõttes on see kindlasti olnud väärt aeg, ja olen seisukohal, et kõik me elu õppetunnid pole ainult meie enda jaoks - nii mõnigi antakse meile selleks, et saaksime teistele tulevikus toeks olla, püüdes mõista neid seal, kus paljudel teistel varasem kogemus puudub.

Kas ma aga olen valmis järgmiseks 40ks aastaks?
Mitte siin ja mitte nii. Ma ei taha elada kodus kus liiga tihti tunnen end väljajäetuna ja vähem väärtuslikuna teistest pereliikmetest, või kodus kus nii mõnegi asja üle otsustab teine naine.
Mu elu pole kunagi olnud nii tühi. Mu viimase nelja aasta kalendris on pea ainsad kohtumistega märgitud ajad need korrad, kui olen saanud Eestis käia. Eesti reisidel olen kindlasti kohtunud rohkemate inimestega, kui siin nelja aasta jooksul kokku. Olgugi, et võin öelda, et mul tänaseks on siin vist peaaegu 2-4 sõbrannat. Nagu mu õde Einike millaski varem kommenteeris, et välismaal elades jääb elu justkui seisma. Ma ei taha elada enam kauem elu mis seisab, kõigist ponnistustest hoolimata. Mind hirmutab mõte sellest, et võin siin riigis surra ja see siin selliselt oligi kõik.
Seega on mul üheotsapilet Eestisse ostetud. Kõiki vastuseid mul tänase seisuga pole. Muus osas aga tulgu need järgmised 40 aastat, elu ma ei karda, olgugi, et mul pole aimugi mis tulevik endaga kaasa toob.

USA ja Eesti inimeste 10 erinevust (Iisaki tellitud)

Olgu öeldud, et lähtun kohalikest Kansase mitmepõlve ameeriklastest, kes moodustavadki suure osa nendest inimestest, kelle keskel ma siin elanud olen.

1. Ameeriklased teevad rohkem komplimente ja on rohkem tunnustavad ja kiitvad - pole heade sõnadega kitsid. Eestlased tunduvad olevat teatava kompleksiga ja natuke nagu rivaalitsevad, et kellelegi teisele komplimente tehes võtaks see nagu minult midagi ära. Ma olen saanud siin palju komplimente, võõrastelt ka! Samas proovisin ise aastaid varem vahest Eestis teisi ka komplimentidega rõõmustada.
2. Ameeriklased neelavad väga palju tablette, s.h. määratakse antibiootikume, steroide, antidepressante jpm väga kergelt. Paljud eestlased proovivad tihti koduste looduslike rahvameditsiini nippidega hakkama saada, kui võimalik, ja teadmised olemas. 
3. Eestlased reisivad rohkem. Alustuseks sellel põhjusel, et Eestis saab rohkem puhkust ja USAs on paljudel pereliikmed ja sugulased suurte distantside taga kuhu nad siis pühadeks külla sõidavad. Paljud ameeriklased pole oma mandrilt lahkunud, mitmed isegi oma osariigist mitte.
4. Ameeriklased ei päevita, igatahes need Kansase omad siin mitte. Kui eestlased proovivad püüda iga päiksekiirt, siis ameeriklased pigem püüavad neid iga hinna eest vältida.
5. Ameeriklased ei pea sünnipäeva eriti tähtsaks ja enamasti peetakse seda heal juhul oma koduses pereringis kus palju õnne soovitakse koos kingiga alles nt ühise õhtusöögi ajal. Sõpradega tähistatakse vaid laste sünnipäevi, kui sedagi.
6. Kõigil ameeriklastel on autod ja ühistranspordiga ning jala ei minda põhimõtteliselt mitte kuhugi. See on ilmselgelt eestlaste kasuks, et jalad aetakse kõhu alt välja - nii püsivad kõhud ka väiksemad 😉
7. Eestlased tavatsevad näpud mulda pista, isegi korteris elades on sul ilmselt mõni maitsetaim või rõdutomat, aia puhul marjapõõsad, viljapuud ja/või peenrad. Ameeriklaste aedadest, suurusest hoolimata, ei leia üldjuhul mitte midagi söödavat, kuigi siinne kliima soosiks ja saab kasvatada kasvuhooneta m.h. nii viinamarju, arbuuse kui ka virsikuid.
8. Paljud ameeriklased omavad relva, s.h. mu abikaasa ja ämm. Üllataval kombel pole neil aga eriti õigust seda kasutada, nt ka sissetungija puhul enesekaitseks. Vabalt võib juhtuda see, et vangi satub hoopis kodu omanik kui enda (pere) kaitseks relvast tulistab. Palju räägitakse ka viimastel aastatel sellest, et neilt relva omamise õigus ära võetaks, et valitsusel oleks lihtsam rahvast taltsana hoida.
9. Ameeriklased on koguaeg oma välisjalanõudes - kodus, tööl, koolis. Neil on komme panna oma jalanõudes jalad kõikjale kuhu ulatab. Näiteks diivanilauale, autoistmele või riidest kattega toolile (lapsed), kinos eesoleva tooli seljatoele jne. Jaapanlaste südamed ilmselt seiskuks selle peale. Mina olen püüdnud oma koduseid selles osas natuke ümber kasvatada, osaliselt on õnnestunud.
10. Külla minnes ei võta ameeriklased kaasa külakosti, eestlased teatavasti võtavad, aga ega külla vist üldse eriti kergelt ei kutsuta, pigem kohtutakse kuskil söögikohas.

Sain esialgu nimekirja ligi 30 erinevust ja hiljem harvendasin osa ilmselgemaid välja ning lõpuks jäi üsna suvaline valik. Neid erinevusi on tegelikult ju palju ja eks lõpuks ühtteist sõltub juba konkreetsetest inimestest keda omavahel võrrelda.

3 aastat Kansases

1.juuli täitus mul 3 aastat USAsse kolimisest, on aeg teha vahekokkuvõte.

millest tunnen puudust?

peaaegu kõigest, mis mul Eestis oli ja siin ei ole, aga konkreetsemalt:

lähedastest: sõpradest ja pereliikmetest kes teadlikult soovisid minuga aega veeta. kuna seal oli mul suur pere ja sõpru mitu, siis siin väikse pere ja ühe sõbrannaga on elu jätkuvalt väga tühi, kõigist pingutustest hoolimata. tunnen puudust huvitavatest vestlustest, elu jagamisest, uute kohtade avastamisest.

turvalisusest. annan endale aru, et Eestis on suurem tõenäosus röövi ohvriks langeda, seal ihatakse rohkem teiste vara, siin aga on omakorda palju suurem tõenäosus saada kuul kerre või langeda inimkaubanduse ohvriks. paraku jätkuvalt annaksin pigem ära oma varanatukese, kui elu.

esimesed 2,5 aastat pidasin üheks kõige suuremaks ärritajaks siin pidevat müra. kuna siinne küttesüsteem on teine, siis pidevalt mühiseb häälekalt kogu maja läbivates suurtes torudes küte või konditsioneer. ventilaatorid, õhuniisutajad jms lisaks. isegi siinsed mõnusamad pargid ja jalutusrajad asuvad kiirteede või põhitänavate ääres kus on pidev autode vool ning rahu ja vaikust pole kusagil.

üldiselt on mulle rongid alati meeldinud, kuni kolisin siia. elame rongirööbastest mitu mitu mitu tänavat eemal, aga see ei loe! nad tuututavad ka öösiti aega valimata, valjult, nagu oleks nad otse me akna taga. nad võivad teha seda kasvõi 26 sekundit järjest, ise lugesin, öörahust pole juttugi! olen/olin siin enamus ajast korralikult välja magamata. kui osasid teeb tujukaks nälg, siis mulle mõjub pigem pikem magamatus. viimasel ajal olen ronge vähem märganud, nad kas vahetasid ühe eriti aktiivse tuututaja välja või on nad lõpuks öise aja reegleid muutnud. olgu öeldud, et elasin Laagris rongidele palju lähemal ja kordagi ei seganud nad mu elu ega ööund.

igatsen seda, et pikad jalutuskäigud oleks taas loomulik osa mu päevast nagu oli vahetult enne siia kolimist kui elasin oma igapäevaelu ilma autota. jalutamine on üks mu meelistegevusi. siin ei ole nii, et lähen täna linna jala või kõnnin mõned bussipeatused, siin pole korralikku ühistransporti ja bussiga saab ainult valitud kohtadesse. enamus kohalikke pole siin elus bussiga sõitnudki, minu mees kaasa arvatud. kodule lähimasse toidupoodi saame jala minna, kui üle 30 kraadises kuumuses tahame toidukotte tassida...

igatsen Laagris elamist. 10 aastat olin seal. kuigi Kristiines elamine oli ka vägagi hea, siis Laagri oli minu jaoks ideaalne - väike ja vaikne, nagu ma isegi :)

Võiste männimetsad, mu lemmikud! Kansases on rohkem põlde ja natuke võsametsa. kuigi mulle meeldib ka siinne avarus, siis igihaljaste männimetsade vastu ei saa. igatsen äiksevaba vihma ja hommikust kargust mis põski näpistab. õhk on siin umbne (aknaid saab avada vaid paar päeva aastas kui õues pole ei kuumust ega tammelestasid). siin on liiga palju päikest, päriselt! ma pole kunagi soovinud elada kuumas kliimas, kuigi tulen kuumusega toime küll. ainult ühe korra lõhnas siin värskelt nagu sügiseses männimetsas ja see oli meie kodust nii 10 h kaugusel Colorado mägedes kose kaldal metsarajal.
igatsen kohta kus paar kordagi suve jooksul ujuda, keemia ja maksuvabalt. võiks ju arvata, et kui suvel on siin pidevalt üle 30c sooja, et siis ainult vees vedelemegi, aga kohalikud järved vohavad bakteritest, on sogased ja mudased ning tasulised basseinid on mõeldud peamiselt lastele supluseks.

 ma praktselt kasvasin üles vanalinnas, seal koolis käies. siin see ilu ja ajalugu puudub.

ka kolm aastat hiljem on Artiseta raske. aegajalt lohutab suurem valik kristlikke filme tavakinos, mida Eestisse satub märksa harvemini. muid kultuurisündmusi vajaks ka. siinne põhikultuur on tugitooli- või laste koolisport mille vastu mul (soojad) tunded puuduvad.

Eesti ilusmaitsvad hõrgud söögid ja kaunishubased kohvikud ning restoranid. üsna võimatu on mul siin liha+burgeri+pizza kiirsöögiparadiisis leida menüüst midagi sobivat, eriti nüüd kus püüan toituda liha-, suhkru-, maisi-, gluteeni- (jne jne) ning piimatoodetevabalt.

Eesti küpsetised. meil siin pole näiteks kohupiima ja kõik poekoogid on kilomeetripikkuste koostisosadega millest enamus on arusaamatu jura.

sain hiljuti oma elu esimese ja ainsa kohese vastiku reaktsiooni toidule. nimelt pakkus sõbranna poest ostetud Red Velvet kooki. pildilt on näha mida kõike toredat sinna sisse on pandud. mul hakkas kõhus hullult keerama, tulid kuuma- ja külmavärinad, nõrkus. polnud kindel, kas jõuan 20 min autoga ise koju sõita, läks õnneks. veel tunde hiljem oli väga paha olla, kohalikel ei tundunud viga mitte midagi. nad on selle jama peal üles kasvanud ja korjavad muuhulgas sellega üles ka depressiooni, diabeedi ja palju muud. mind hirmutab kuidas nad põlvkonna järel söövad üha hullemini ja see ilmselgelt ei mõju mitte kellegi tervisele hästi.

kiruge palju tahate, aga Eesti tervisesüsteem on siiski palju parem kui mul siin. te ei pea elama hirmus, et järgmine arstilkäik või lähedase õnnetus võib teid sõna otseses mõttes pankrotti viia. ja kuna neid meie leibkonnaga seotud inimesi on kokku 4, siis seda suurem paanika. tuleks usaldada Jumalat ja loota parimat, tean, aga kuskil kuklas on see info ikka aktiivselt segamas.

praegusel hetkel tunnen kõige enam puudust stabiilsusest. nagu elus ikka, siis paljud asjad pole nii, nagu pidid olema, või nagu igatsesin, et oleksid. mu mehel on bipolaarsus, exnaine, 2 last ja ühtteist veel. kuigi ta tervis on mu siin olles olnud palju stabiilsem kui varasematel aastatel, siis elu ja tujud on ikkagi ettearvamatud. ei saa arvestada, et kui on hommik, on hea tuju, või kui on lastevaba nädalavahetus, on romantika. isegi minu sünnipäev ei pruugi minna nii nagu plaanitud. ka ei aita kaasa asjaolu, et kolisin siia teadmisega, et lapsed tulevad isale külla iga teine nädalavahetus ja üle aasta vahetuvad meiega veedetavad kohalikud pühad. või et igakuiselt on kindel summa mis laste ema niigi kopsakasse kukrusse veereb. kõik on muutuses ja ettearvamatu. just olid lapsed meiega 4 nädalavahetust 5st, eelnevast läbiräägitud graafikust hoolimata. või tuleb mehele sõnum, et oksendav laps tuleb naabrinaise juurest ära tuua (kokku üle 1h autosõitu), või et laste ema tahab kodus üksi haige olla jne jne, lisakuludest rääkimata. nii tulebki aegajalt trots ja pahameel, et see kõik on mu enda saamata jäänud laste ja kodurahu arvelt. ilmselgelt on meil kõigil oma võitlused, ei arvagi, et minu elu on see kõige keerulisem. ma lihtsalt ei osanud aimata ette seni teadmata olukordi või kui suur toetus langeb ära sellega, et lähedal pole oma vanemaid, sõpru ja harjutud kohti kus end "tuulutamas" käia.

igatsen veel väga palju muud, mh ema hoidiseid, eesti keeles rääkimist, uut võimalust taas kodust või kust iganes töötada, seda, et mul oleks põhjust midagi/kedagi kalendrisse märkida, teadmist, kes ma veel lisaks abikaasale ja kasuemale olen, ning taasleitud selgust, et ka minu unistustel ja elul on kaalu.

mul ei ole vaja haletsust või kommentaare stiilis "igaüks on oma õnne sepp" või "oska näha seda, mis sul on, mitte seda, mida sul pole". tahtsin lihtsalt jagada ja kirja panna oma mõtteid, just nii nagu nad praegu on pärast kolme aastat Kansases.

mitte päris vegan ja toidutalumatuse test

aastavahetuse paiku SPAs nägime telekast saadet veganist kes nägi ülinooruslik välja. head geenid, ütlevad mitmed, aga uuringute tulemusel tundub olevat fakt see, et veganid pääsevad mitmetest haigustest millega paljud kimpus. sh diabeet, südame ja veresoonkonnahaigused, milleks meil mehega on geenide tõttu niigi eelsoodumus. kuigi olen kogu elu olnud tugeva tervisega (harvad külmetused, gripid jms välja arvata), siis elu Ameerika tervisesüsteemis hirmutab isegi mind. kui miski peaks mind haiglasse või mitmele uuringule saatma, siis mul reaalselt pole kontol piisavalt raha, et omavastutuse 4500 dollarit lisaks tervisekindlustusele maksta. ehk siis ennetavalt tahtsin tervise tõttu proovida veganite menüüd. 100% otsust pole teinud. olen sel aastal söönud ühe hamburgeri, 2 grillvorsti, 4-5x kana, paar x pisut juustu, mõned munad ja natukene kala või krevette. veganile tundub see kindlasti meeletu kogusena, aga mulle, kes ma Usas pea iga päev olin midagi loomset söönud, on see ikkagi päris hea tulemus. mees sööb mul jätkuvalt loomset iga päev.

mis on muutunud? ma arvan, et mul on rohkem energiat, nahk tundub siledam, nr2 väljub palju regulaarsemalt, aevastan kordades vähem, kindlasti on midagi veel..

minust ilmselt ei saa aga kunagi ekstreemset veganit. sellist, kes võitleb mh sõnniku, villa ja mee kasutamise vastu. eile juhtusin nägema tulist kommentaari veganilt, et "organic" puuvili & juurvili pole vegan, sest seal on kasutatud kasvatamiseks lehmasõnnikut. kas siis tema sööb kindlalt vaid keemiaga pritsitud või sünteetiliste väetistega kasvatatud taimset? vaevalt ta kasvatab kõike ainult ise ja kompostiga. lehmad ja kanad ei kao siit maa pealt niipea kuhugi, ja kuni neid on, siis on ka nende väljaheiteid mis ilma igasuguse inimpiinamiseta neist väljuvad. 

minu vegani katsetused on puhtalt minu enda tervise huvides, paraku.

lisaks tegin hiljuti toidutalumatuse testi. ülitundlik pole ma millegi suhtes, pisut pettumus, sest lootsin, et midagi konkreetset tekitab punne mu lõual ja kaelal lisaks hormoonidele, suhkrule ja teraviljale. ananass on teises astmes ja siis kolmandas astmes oli 21 toiduainet (96st). alustades piimatoodetega, lisaks gluteen, chia seemned, koola, must pipar, ingver, mais (Kansase peamine produkt), viinamarjad, rohelised oad ja ühtteist veel. sealhulgas oli ka kohvi, mida ma joon maksimaalselt paar korda aastas. kui saaksin valida midagi sealt nimekirjast, mida sinna ei tahaks, siis hetkel valiksin vist musta pipra või chia seemned. mais, ingver, rohelised oad ja viinamarjad olid seni ka menüüs. oeh, ja juustud, mida ma sel aastal küll palju pole endale lubanud.
olgugi, et nende 21 toiduaine vastu on mul vaid kerge tundlikkus, siis püüan need esialgu eemaldada tarbitavast, kui seda veel seni teinud pole, ja hiljem proovin mõned lemmikud tasapisi oma lauale tagasi tuua. videotest selgus, et mitmetel on avokaado vastu ülitundlikkus ja harjutasin end mõttega, et tuleb ehk sellest loobuda. minu üllatuseks oli avokaado mul 96st testitud toiduainetest kõige vähem reaktsiooni tekitav, päris viimane. 

tasub meeles pidada, et kui miski on üleüldiselt tervislik ja kasulik toit, siis see ei tähenda, et sinule see hetkel või üldse peaks sobima.

kokkuvõttes on omamoodi põnev väljakutse katsetada elu ilma teatud seni harjutud toitudeta. natuke tüütu on ainult seda üksi teha kui mees kõrval tihti grillib ja jäätist sööb. meil siin enamus söögikohad on ka väga liha- või piimakesksed. meie linnas pole nt ühtegi taimetoidurestorani ja mitmed juurviljalisandid on praetud võis.

jätkan katsetamist.

autoost Kansase moodi

ostsin auto. 

mul on olnud juhiload üle 10 aasta ja see on mu teine auto. eelmise auto Citroen Xsara aastast 2003 "pärisin" emalt, hakkasin ema autot edasi liisima kui load sain, sest tema sai uue ja parema ja mul oli autot vaja. selle praeguse auto valisin aga päris ise :) kuna mu abikaasal on 2 Toyotat (mida ta mõlemat kasutab) ja üks neist ligi 20 aastat vana ja teine 30, siis olen erinevate lugude põhjal jõudnud järeldusele, et Toyota peab hästi vastu. autod on ju kallid ja mul pole plaanis uut nii pea soetada. 

otsisin autot, mis oleks Toyota, mitte rohkem kui 10 aastat vana, eelistatult Yaris - need on mõnusad väiksed ja üsnagi ökonoomsed. Priuse pigem välistasin, sest sellel on minu silmis liiga palju disainivigu (ebamugavad istmed, ülisuur pimenurk ja kardan, et mitmed varuosad oleks ka kallimad). olin paar võimalikku Yarise varianti neti kaudu Kansas Cityst leidnud ja olime juba peaaegu valmis vaatama minema (tund-poolteist sõitu), aga siis leidsin selle punase oma ämma väiksest linnakesest ja pärast proovisõitu ja päevake mõtlemist, koju ma ta tõingi. eriti meeldis mulle, et siin müüakse ka Yarise sedaane, neid pole ma Eestis märganudki.

aasta 2007, aga läbisõitu oli vaid 33 tuhat miili, see peaks olema umbes 53 tuhat km.

 uus omanik koos uue autoga ostupäeval 31.mai 2017

eelmine auto oli mul nimetu, aga see nõudis nime. saage tuttavaks - Poppy ehk moon või moonike. kui kodus mehega või sõbrannaga arutame, et mis autot võtta, siis minu autost räägime ikka nimega Poppy, kõik on selle nime hästi omaks võtnud :)
nagu näha, siis Ameerikas käib numbriplaat vaid taha, kes tahab paneb vabalt valitud numbriplaadi ka ette otsa, nt oma lemmik spordimeeskonna või ülikooli nimega.

 veel mõned vaated

alguses anti ajutine paberist märk millega võis 2 kuud sõita enne kui autot registreerima minna

kuna eelmised veljed olid osaliselt pragudega ja autost puudusid matid, siis sai teda juba pisut tuunitud uute kummimattide ja mustade velgedega (autol on rohkem musti detaile kui hõbedasi).

autoost sai vormistatud sellisel paberilipikul

mis Ameerikas eriti tore pole, on see, et kui sa midagi ostma lähed, siis tavaliselt sa ei tea, mis see päriselt sulle maksma läheb, sest hinnad on esitatud maksuta. harva osades kohtades on maksud juba hinna sees, aga pigem mitte. ma isegi ei osanud mõelda, et autohinnale tulevad ka maksud otsa ja kui sellele tuleb nii 10% lisaks, siis on see päris priske lisa. siin on eraldi maksud nii riigile, osariigile kui ka vallale. ostsin auto ämma linnast, mis on teises vallas kui meie 20 minuti kaugusel olev pealinn, kuna seal on müügimaks väiksem, siis autot registreerima minnes selgus, et mul tuleb veel oma linna vallale lisa maksta. müügimees oli seda seletanud, et kuna mul on sissekirjutus teises linnas, siis alati tuleb maksta ostulinna ja sissekirjutuse linnast see maks mis on kõrgem, aga olin arvanud, et maksin autot ostes juba kõik maksud ära, hiljem registreerima minnes aga selgus, et ikka minu linna/valla osa tuli veel otsa. ämma linnas on müügimaks vist 7.5%, meil 9.15%.

meil autodele ülevaatust ei tule teha, küll aga tuleb auto iga aasta septembris uuesti registreerida ja uus kleepekas numbrimärgile kleepida, õnneks peaks seda toimingut saama teha netis krediitkaardiga tasudes ja kleepekas saadetakse postiga koju. nimetagem seda iga-aastaseks automaksuks, mis nagu näha, on pisut alla 50 dollari aastas.

siin on näha mis makse mul autot registreerides lisaks tuli maksta, päris palju erinevaid ridu, mille vajalikkusest mina eestlasena küll aru ei saa.

selline on mu auto tehniline pass, see on suur, ameerika "letter" mõõdus, mis on suuruselt A4 kanti.

auto dokumente hoitakse siin sellises ümbrikus. kindlustusest pilti ei teinud, aga seda tehakse siin tavaliselt kuue kuu kaupa ja maksab mulle rohkem kui aasta jagu kindlustust Eestis, olgugi, et auto on 10 aastat vana. siin sõltub kindlustuse hind lisaks automargile ja vanusele ka kindlustatu soost, vanusest kui ka sellest, kas oled vallaline või abielus. nt noored vallalised mehed maksavad väidetavalt rohkem kui nt abielunaised :) sõidustaažist otse hind ei sõltu kui nt saadki load alles hiljem elus, mis on küll Ameerikas väga ebatõenäoline, sest pea kõigil on load ja auto, muidu palju kuhugi liikuma ei saa. õnneks on lubade tegemine siin üldjuhul lihtne ja odav, vähemalt Kansases.

tänakseks olen oma Poppyga juba kolm kuud sõitnud ja olen oma ostuga väga rahul.

pikka iga mu Poppyle! :)