"Vana testament kirjutab ette kolossaalse hulga surmanuhtlusi. / Hukata võidakse muu hulgas ka abielurikkumise, jumalateotuse, sabati rikkumise, valevandumise, intsesti, zoofiilia ja nõiduse eest. Mässuline poeg võib saada surma mõistetud. Nagu ka poeg, kes on parandamatu joodik ja õgard. Kividega surnuksloopimine on vanas testamendis levinuim karistusmeetod. Sellest järeldan ma, et peaksin kividega pildumist vähemalt proovima. Ent kuidas? / Piibel ei täpsusta kivide suurust. Seega... kruusakivid. / Paar päeva tagasi korjasin Central Parkis peotäie väikseid valgeid kivikesi ja toppisin need püksitaskusse. Nüüd on mul ainsa asjana vaja veel otsida ohvrid."
tõesti huvitav ja kohati ka humoorikas lugemine. see oli ühe mittekristlasest ajakirjaniku aastane eksperiment elada võimalikult Piibli seaduste järgi. mind üllatas kui tõsiselt ta sellesse sukeldus - uuris mitmeid erinevaid Piiblitõlkeid ja kristlikku kirjandust. tema usuteemaline "raamatukogu" kujunes aastaga vist isegi suuremaks kui minu oma. (kuigi eks ma olen enda oma kilekottide kaupa edasi ka andnud..) aga jah, see ind oli imekspandav ja seda polegi nii lihtne kõikjalt leida. uut testamenti puudutas ta väga põgusalt, sellest on kahju, aga eks suurem osa reegleid jääb just VT poole peale ja kuna ta juurte järgi on mingit pidi juut, siis ei saa seda valikut talle pahaks panna. aga jah, raamatut julgen vägagi soovitada, hariv, mõtlemapanev ja meelelahutuslik korraga. ja kui jätta välja tõlkija, toimetaja ja kirjastaja vead, siis arvan, et te ei pea selles raamatus sugugi pettuma.
