esmaspäev käisin Dagnega KUMUs kuulamas Maria Fausti. tüdruk Eestist kes õppis ja elab Taanis. põneva madala häälega, aga mängis hoopis alt saksofoni. lisaks temale olid laval 7 välismaa tüüpi, pillidest olid esindatud veel 3 saksi, klaver, kontrabass, trompet, basskitarr, trummid ja muud kilisevad & kolisevad asjad. esimese loo esimene pool oli üsna ehmatav. selline "elame end pille kuritarvitades välja" stiil. see pole mulle. a õnneks oli suht igas loos ka meloodilisemat osa, sellist, mida ka kõrv nimetab "muusikaks", sest selles on teatud äratundmine, harmoonia. see oli ikkagi krutskiga ja üsna funky. nende "hulluks minemiste" hetkedel oli tavaliselt korraga orbiidis üks pasunapuhuja kes oli seda nägu ja väänles nagu kuulutaks ette oma peatset surma. vaatasin neid tüüpe ja mõtlesin, et mis paneb neid sellist muusikat tegema? mina plännisin klaverit nii kui ma lapsena harjutamisest olin üdini tüdinud ja valasin pilli peale viha välja. ma mõtlen, et kas saab olla nii, et sees on kõik päris korras ja siis ikkagi tuled ja tahad oma ajud lavale laiali plahvatama panna? üks järeldus, mis ma tegin, oli see, et abiellumine pole Taanis popp. ainult Marial oli sõrmus. tasus minna küll, olen kogemuse võrra targem, aga kodus nende plaati peale ei paneks muidu kui teiste hullutamiseks. aga seda pole, sest neilt varastati Kopenhaageni leenujaamas kõik plaadid ära. tea, kas varas sai õnnelikuks? ;)
aa ja ekskursavend, -mailisõpra Margus Vaherit nägin ka enne mõlemat kontserti üllatuslikult (ta juhatas neid kontserte sisse esinejaid tutvustava jutuga). tore oli paar sõna juttu puhuda. ma veidi kardan seda kui sõbrad saavad staarideks. ma olen väga neile kaasa elamas, aga elu on näidanud, et nii nad jäävad järjest kaugemaks. aga jah, hea oli kogeda taas korraks Marguse sõbralikkust ja teada, et ta pole veel kadunud.